Brüsseli kroonika vol 17: Summary

Kui hetkeks maha istuda ja nüüd kokku arvata, mida kõike olen ma käesoleva aastaga saavutanud, siis esimese hooga ei pruugi kõik kuigi roosiline näidagi. Aasta 2013 ja ka minu aasta Belgia kuningriigis hakkab lõppema. Kolme nädala pärast loodan olla tagasi Eestis, kus jätkan esimese hooga kohe töölainel ja mingi koormusega ka koolis.

Aga muutunud olen ma küll. Need 11 kuud on mulle õpetanud järjekindlust ja kannatlikkust, mida mulle oma kärsitu loomu tõttu on väga vaja- mul on vaja õppida asju lõpetama, mitte vaid hurraaga ühe uusi asju alustama, eelmistega lõparvet tegemata. Ma olen õppinud kohusetunnet, olen õppinud endaga hakkama saama. Kuigi ma elan juba pikalt omal käel, on mul siiski raskusi enesedistsipliiniga. Seni on ju kõik ikka kulgenud stiilis "kõik mida saab teha homme, saab teha veel ka ülehomme". Ma loodan, et ma näen sellel alal nüüd paranemist, aga kardetavasti, viivad esimesed koolikuud mind samasse rööpasse jälle tagasi.

Lisaks enesedistsipliinile on arenenud ka enesetunnetus- ma arvan (!) et suudan püsida paremini sadulas, olla meeldivam koorem hobusele, suudan kontrollida oma käsi, juhtida hobuseid kaarikus paremini ja allutada neid tõhusamalt oma tahtele. Olen õppinud, et tagajärgede asemel tuleb tegeleda põhjuste likvideerimisega. Olen saanud palju vajalikke kogemusi, mida Eestist ilmselt nii lihtne saada poleks- siin on teised hobused, teine mentaliteet nende käsitlemisel. Belgia on selles mõttes üks parimaid riike üldse, kus sedasorti kogemust saada.

Sotsiaalse poole pealt vaadates olen saanud palju uusi sõpru-tuttavaid ja õppinud algeliselt suhtlema veel ühes võõrkeeles. Lisaks olen ma näinud millised võivad olla inimsuhted tihedalt koos töötavas kollektiivis ja kuidas ja kuna teha järeleandmisi või esitada nõudmisi, et hoida seda kollektiivi tõhusalt töötavana. Võin saladuskatte all öelda, et kõik taandub suhtlemisele, võimalikult ausale ja avatud suhtlemisele. Kui tekivad lahkhelid tuleb neist rääkida otse algallikale, mitte kaasata kolmandaid või kuuendaid isikuid. Teisel kohal pärast probleemide lahkamist on järeleandmiste tegemine ja teiste inimeste iseärasustega arvestamine ja nende aktsepteerimine. See peab olema mõlemapoolne ja kui selles aru ei saa, siis tuleb ilmselt loobuda koostööst.

Ma olen väga palju ringi reisinud, olen näinud elu siin ja seal, saanud kõvasti selgemaks kes ma olen, mida elult tahan ja kuidas seda saavutada. Aasta 2013 oli võrdlemisi hea, ma sain muretult avastada enda jaoks elu, see oli nagu hingetõmme.

Ma arvan, et olen nüüd palju motiveeritum inimene, sest nüüdsest tegutsen ma teadlikult kuhugi suunda, varasemalt kulges kõik pigem mingit kindlat ja ettekirjutatud kool-ülikool-töö-pere jne rada mööda. Ma loodan, et raskused, mis mind tuleval aastal ees ootavad (ja kindlasti neid tuleb) ei tapa seda motivatsiooni kohe eos ja ma loodan, et mul tekib ka tulevikus võimalusi võtta selliseid hingetõmbepause kui elu peaks liiga kiireks ja segaseks minema. "Stop, peatage maailm, ma tahan maha minna!"- See ei ole enam päris see. Ma ei taha enam maha minna, ma tahan vaid korraks peatuda ja ringi vaadata. :)

Kaunist aastavahetust kallid sõbrad ja sugulased, me kohtume teiega aastal 2014,  sinise puuhobuse aastal. :)

Brüsseli kroonika vol 16 : Anvers

Kas teie teate, kus see linn asub? Belgias tegelikult. Enamikule inimestest teatud kui Antwerpen. Üks Euroopa tähtsamaid sadamalinnasid, kus õnnestus mul veel ka teistkordselt ära käia. Seekord panime rõhku lihtsalt linnas ringi jalutamisele ja jõulumeeleolu nautimisele. Kaunis paik. Kusjuurs nüüd tagantjärgi väikest uurimistööd tehes, pidin üllatusega tõdema, et Antwerpen polegi palju suurem meie enda pealinnast, Tallinnast. Elanike arv on mõlemal sarnaselt poole miljoni ümber, Antwerpenil pisut rohkem, Tallinnal pisut vähem.

Kuid selles linnas ikka toimub midagi. Näib, et ka see linn ei maga- kusagil toimub mingi action kogu aeg- küll tehakse Centraal Stationile pommiähvardus ja kõik kohad on täis politseinikke ja telekaameraid või satud rahulikult tänaval kõndides täiesti juhuslikult keset mingit street performance'i. See kõik on loomulik osa suure linna elust. Kuid samas tundub, et hakkan juba kuidagi liiga harjuma kõige sellega. Emotsioon on küll olemas, kuid hiljem tagantjärgi jääb nagu üsna ükskõikne olemine- ah, oli kah...

Terve see nädal on olnud meil üsna sisutihe- pea iga päev on kas siin olnud külalised õhtusöögil või on siis bossid kusagil ära käinud. Täna, üritades meenutada mida ma kolmapäeval tegin, alustasin sellest, et üritasin meenutada, kes tol päeval külas käisid. Sealt edasi hakkas nagu võluväel kohe meenuma, mis toimus.

Tuleb ära märkida, et eile juhtus minuga midagi, mida siin riigis veel ei ole olnud- jõin viina. Halenaljakas on lausa mõelda, et muidu selline ehk isegi täiesti tavapärane tegevus oli minu jaoks mingi sümboolse tähendusega, sest lihtsalt ei juhtu sellist asja siin tihti. Aga ärge muretsege- kogus oli vaid tagasihoidlikud kolm pitsi õhtusöögi kõrvale, mis kolmekäigulise õhtusöögi puhul tegi pits iga käigu kohta, millede vahe kippus ikka tunniseks minema. Ehk ei mingit võimalust liiale minna. Aga kuidagi...hmmm...no tõesti selline kummaline oli juua viina....

Kirjutamine ei edene täna kuidagi. Laused on kaootilised ja mõte jookseb laiali. Targem on see perverssus enne lõpetada, kui väga käest läheb...kuulake muusikat parem. Avastasin enda jaoks steampunk'i. Olen sellest vaimustuses. Selles mõttes, et muusikaliselt ei ole see küll midagi vaimustavat, aga see stiil iseenesest on mulle väga meelepärane- fantaasiamaailm, Jules Verne, Viktooriaajastu, 19. sajant....mmm...läheb mulle väga peale. See robustne ja viimistletud kokku pandud...no väga viis minu jaoks lihtsalt. Midagi sarnast H.R. Gigerile- inimene ja masin saavad kokku.

Kõigil on jõulud ja puha ja pere koos ja särki-värki, a ma siin lihtsalt istun üksi, söön šoksi ja vaatan pornot. Igaühele oma, I guess. 

Valgemetsa suvi

Üks pilt minevikust. See meenus mulle ükspäev ja ma mõtlesin pikalt, et kuidas ometi pole ma varem sellele tagasi mõelnud. Jutt käib suvest 2005-jah, ka mina olen kunagi käinud lastelaagris.

Valgemetsa suvelaager, aasta 2005 augustis, olen värskelt saanud lausa ülbed 14 aastat vanaks. No kõva sõna ju...igatahes. Maja number 3, tuba number 5. Aknaalune voodi. Olgu öeldud, et aken oli pea terve laagri aja väga oluline portaal suhtlemaks välisilmaga, eelkõige aga just suhtlemaks meessoost nagadega kõrval asuvatest majadest numbritega 4 ja 5.

Olin esimesena kohal. Istusin ja ootasin oma saatusekaaslasi. Meid oli tuppa ette nähtud 8 kui ma nüüd ei eksi. Ma ei mäleta, kes saabus järgmisena, kas see oli see rikkurivälimusega brünett, ta nimi võis olla Kaidi (nimed polegi tegelikult olulised) , kes oli väga korralik või oli see hoopis see blond Kaisa- rebel teismeline. Vahet pole. Igal juhul oli see nädal minu jaoks mingit sorti lõbu ja piin samal ajal. Ma ei mäleta pooli inimesi- ilmselt olid nad piisavalt tähtsusetud, mul on meeles elavalt kaks õde, lastekodulapsed, kui ma õigesti nüüd mäletan, ühe nimi oli Astrid, teist ma ei tea. Nad suitsetasid ja jõid, käisid öösiti akendest välja kõrvalmaja poistega jumal-teab-mida tegemas. Ma ei kujutagi ette, mida kuradit üldse võisid teismelised tol ajal öösiti väljas kolades teha. Mina olin ju outsider, ma ei teadnud sellest elus midagi. Ma ei olnud rebel, ega punk. Ma olin lihtsalt veider teismeline, kes tahtis ka kuhugi kuuluda, aga ei olnud mingi hinna eest nõus kellegi teise käsu all olema. Ma olen alati igasugu fucking malevates ja laagrites olnud selline- ma pole päris oma, samas nagu võõras ka pole, ühesõnaga veidrik, kellest on targem kõrvale hoida. Võib-olla ma selle pärast neid vihkasingi...

Ei no see oli tegelt tore, ma ei saa midagi öelda- juhtus ikka igast sitta, aga nalja sai ka. Mäletan, et need lastekodulapsed meie toast saadeti üsnagi poole laagri pealt ära, väidetava reeglitele mitteallumise pärast, kas see ka päriselt aset leidis, ei tea vist keegi. Niikuinii vihkasid kõik kasvatajaid ja kasvatajad hakkasid ka lapsi laagri lõpuks vihkama, kõigil oli hea meel, kui see õudus lõpuks läbi oli.

Ka mul oli hea meel minema saada. Seda küll vaid selleks, et minna koju ja avastada näljane peni lühikese keti otsast ja purjus esivanem magamas. Tore ja turvaline igapäev.

Touch me, yeah...

Seisan sauna eesruumis, avatud ukse lävel ja vaatan vastu tänavavalgustuslambi valgust, kuidas taevast sajab alla veesegust lumelöga. See kleepub kõikjale, see sulab puutudes. Mõned helbed kukuvad õlleklaasi, mida käes hoian. Võin peaaegu kuulda, kuidas need sisinal vahusesse märjukesse kukuvad ja seal molekulideks lahustuvad.

Näen pimeduses kõlkumas tagaaeda tõmmatud pesunööride siluette. Seal on nii palju säravaid veepiisku reas. Need kogunevad ja kukuvad, kasvavad ja kahanevad. Ikka lendavad mu pea kohal lennukid, ikka vuravad seal kaugemalt maanteel sajad autod. Mõned asjad ei muutu siin ilmas.

Olen lühikese ajaga suutnud siin riigis juba täiesti koduneda. Ma kardan seda kultuurišokki, mis mind Eestis ootab. Värske õhu mürgitus ja järsku ei naerata enam inimesed mulle tänaval vastu...Ja kõik on sünged ja endassetõmbunud. Sellist Eestit ma ei taha. Tahan riiki, kus võin vaid paar tundi tagasi kohatud võõrast juba lahkudes familiaarselt suudelda, kus pubis su vastas istuv inimene teeb sulle õlle välja, sest sa lihtsalt oled tore ja oled temaga ühes pubis. Kus inimesed ei alustaks õhtusööki kirudes Ansipit ja valitsust. Ma tahaks(!)....tahaksin, et inimesed oleksid ka Eestis sama palju õnnelikud ja oma eluga rahul, kui siin. Ma sooviksin, et meie inimestel oleks rohkem positiivset meelt vangerdamaks igapäevamuredega, et meil oleks tahtmist sellest neetud maalapist kinni hoida küüntega, kui talivised iilid meid lahti tahavad sealt rebida.

Ma tean, ma ise muudan esimestel tundidel Eestis viibides kohe meelt ja tahan kohe jälle minema,. Ma tean, mul on hea praegu siin elu idealiseerida, ma ei ela ise seda, aga ma ei usu, et muudmoodi oleks võimalik. Me peame muutma oma suhtumist ja maailm meie ümber muutub koos meiega!

Olen unistaja, mis teha...