Brüsseli Kroonika vol 6: Tweede maand

Sa lööd silmad lahti ja jääd õhku ahmides lakke jõllitama. Kardina vahelt pressib sisse valguskiir, mis ennustab ilusat kevadpäeva. Kiirustades mööduvad vaikivad sekundid, kuniks sa järsku taipad, mis sind kaks minutit enne äratuskella äratas. Huuled on kuivad, keel suulakke kleepunud, silmad rähmased. Hingata on raske, kurk on kähe ja unes vähkremisega oled kogu voodi segi keeranud. Me kõik teame seda tunnet, kui on nohu ja nina on kinni...

Selline sissevaade mu ellu siis. Märkamatult on mul siinmaal juba kaks kuud täis tiksunud. Aeg lippab kiirelt edasi, ta ei oota meid kedagi järgi. Kui me vahel ka väsime ja tahaks puhkepausi astub aeg endise tempoga edasi ja on meie eneste asi, kuidas talle hiljem järgi jõuame. Aga vahel tuleb aeg maha võtta. Mõelda, aru pidada, mõistust ja keha puhata, et siis endise hooga jätkata. 

Ilmad on päikeselisemaks läinud. Külm on veel endiselt, aga väike lootus saabuvale kevadele on siiski lähemal. Meid ootavad ees neli nädalavahetust võistlusi, milleks ettevalmistumine võtab kogu võhma nädala sees. Eelmise päeva õhtul paneme valmis rekka, tassime sinna kõik vajaliku varustuse, teeme ettevalmistused, et järgmisel päeval oleks vaid tarvis hobused peale laadida ja teele minna. Kohale jõudes läheb Filip tingimusi üle vaatama, rada õppima jms, siis laadime loomad maha, paneme rakkesse ning siis hakkab päris tsirkus pihta. 

Järgmise nädala algul saabub Eestist mulle väikest abiväge ka kaheks nädalaks, mis teeb elu pisut kergemaks, ja siis kahe nädala pärast peaks Säreverest praktikant tulema. Hakkaski juba elu igavaks minema, mul ongi juba tunne, et oleks tarvis seltskonda, kellega lollusi tegema hakata. Või noh, vabandust, mulle on publikut tarvis, mitte seltskonda :). Üksi oldud küll, nüüd tahaks kellegagi koos õlut võtta ja mehi lantida. 

Mul oli tarvis siin kaks kuud olla, et aru saada, et see, mida ma Eestis tegin ongi see, millega ma tahan tegeleda. Ma tahangi õppida oma metallitööd, tahangi sepistada, joota, trugida, saagida, kohrutada, keevitada, puurida, neetida, karastada, lõõmutada seda külma ainest, mille üldnimetus on metall. See näiliselt tugev, samas mingis olukorras täiesti habras, kõva ent samas plastiline mateeria. Tahan teha seda, sest see annab mulle eneseväljenduseks vabaduse, samas hoides mind teatud piirides, millega pean arvestama. Tahan teha seda, sest see seob mind maamuna kõige andekamate, kõige muhedamate ja kõige abivalmimate inimestega, keda senini tundma olen õppinud. Need on minu inimesed, mu rahvas, mu seltskond, minu inspiratsioon! 

Dilemma

Kunagi saab mul olema midagi, mis on elamist väärt. Kindlasti. Noh, see ei pidanud küll kõlama nüüd nii dramaatiliselt, ma mõtlen, mul on praegugi mille jaoks elada, aga mõtet ei ole ma ikka veel leidnud. Ehk tuleb seda otsida kusagilt mujalt, kui end ümbritsevast maailmast, ehk peaksin hakkama vaatama sügavamale enda sisse? Ma olen liiga püsimatu, et tegeleda mediteerimisega. Seega tuleb leida muid teid enda juurde. Alkohol on üks tee. Igasugu psühhotroopsed ained ka muidugi. Sellega seoses...kas ma olen kunagi jaganud oma kogemust sellest, mis tunne on täielikult kivis olla?

Noh, ega see vist polegi jagamist väärt...ses mõttes, et kogemusena...jah, oli huvitav. Lilled ja liblikad...hämmastavad kujundid, mida ma oma silmade eest nägin. Tõesti hämmastavad, need värvid olid...no sõnulseletamatud. Ütleme nii, et ma sain suurepäraselt aru, miks on see meeleseisund nii paljude geniaalsete teoste inspiratsioon olnud. See on selline kehaväline kogemus, mida muul viisil ei olegi praktiliselt võimalik saavutada ilma mingit kõrgemat vaimse tasakaalu saavutamise kunsti oskamata. Kui ma ükskord selgeks tagasi sain, siis mu ainuke reaktsioon oligi "hämmastav". Aga siis tuli mõistus koju, istus laua taha, kallas pitsi, süütas sigareti, vaatas mind raskete laugude alt läbi suitsuvine ja ütles: " Tüdruk, see oli esimene kord, parem oleks kui see jääks ka viimaseks." Ja ma uskusin teda.

Niisiis, olen siiani elu mõtet otsinud enda ümbert ja piilunud ka pisut enda siseilma. Seda siis nii kaine mõistusega kui ka mitte niiväga kaine mõistusega. End ümbritsevas näen vaid maailma täis erinevaid asju, mis eraldiseisvatena pole ometi väärt et neile oma elu pühendada. Kui vaatan enda sisse, näen seal hulka erinevaid ideid, mis kõik tahavad välja saada, et realiseeruda asjades.

Kõik taandub lõpuks vaid materiaalsusesse. Mis ometigi, et on lõputult üksluine ja ebaoriginaalne, on siiski kindel ja stabiilne. Ja seda me ju tegelikult otsimegi. Nagu varemalt kunagi juba öeldud, püüdleme väikseima energiakulu poole, mida stabiilsem igapäevaelu, seda paremini arvame end tundvat. Meile näib, et kõik on paigas ja jätkub nii elu lõpuni. Me seome end pigem asjade kui elusolenditega, sest viimastega end sidudes tuleb tahtmatult olla valmis emotsionaalseks valuks, mis on kordades hullem, kui asja puhul. Asi on asendatav, inimene mitte. Asi ei muuda meelt, et tee sõnadega haiget, ei löö nuga selga, kurat, ta ei jää haigeks ja ei sure ära!

Ja siin ongi minu dilemma- kas siduda end turvaliselt asjadega, teades, et ma ei saa kuangi sellest täielikku rahulolu, sest jään alati igatsema midagi, millel on oma arvamus, või luua sõprus elusolenditega, kelle tuju on täna hea, homme fekaal, kes võivad iga hetk sind juppideks rebida, läbi hakklihamasina lükata ja pannil veidikese soola ja pipraga pruunistada, et siis koos vähekese maitserohelisega... Aga samas ei tee nad seda puhtalt selle pärast, et emotsionaalselt oled nende ori ja vice versa. Vähemalt olen selle nüüd sõnastanud.

Flanders Horse Expo

Pühapäeval käisin elus esimest korda ühel suurel hobumessil. No teate ju ikka, milline on üks mess- hullult palju erinevaid halle, erinevaid esinejaid, erinevaid müüjaid jne. Ja rahvast....meeletult. Ma pole vist veel jõudnud mainida, et Belgias on hobused täiesti tavalised lemmikloomad. Ei maksa sugugi imeks panna, et kusagil keset linna oma tagaaias keegi peab paari poni, või kusagil supermarketi kõrval aias närib hobune muru. No iseenesest muru nad närivadki, seda ei saagi imeks panna, aga...no saite aru küll! Ütleme nii, et ma saan aru, miks on Belgia üks riike, kust käib läbi maailma suurim kogus hobuseliha, kui neid siin nii palju on peavad need üleliigsed ju kuhugi minema!

Niisiis hobuseinimesi on siin palju! Ja kõik need, lisaks veel paljud Prantsusmaalt ja Hollandist olid kõik Gent Exposse kokku kogunenud. 3 päeva suurejoonelis show'd ja meeletus koguses hobustuffi, mis kõik maha müüdi...jube mõeldagi. Meie esindus koosseisus mina, Benny (käib paar korda nädalas meil hobuseid sõitmas) , Petrus (Benny groom ja sõidab ja pisut ka võistleb ise oma hobustega) ja Niko (Petruse poeg) jõudis Genti siis viimasel päeval. Huvitas meid peamiselt just tol päeval aset leidnud neljahobuse rakendite võistlus. Pean ütlema- kuradi äge oli! Ilmselgelt oli peamine tõmbenumber äsja juba mitmendat korda maailmameistritiitliga pärjatud Koos de Ronde esitlus, kuid ometi olid ka teised kutsarid väga tasemel. See selleks, väga lahe oli oma silmaga ka näha, kuidas tipud sõidavad. Ahjaa, pilte ei ole, pildimasin andis otsad, hakkan talle varsti asendajat otsima. Niikuinii on juba ammu plaanis midagi toekamat soetada.

Novot, ja nii ma siis mingi hetk seisin seal expol, Benny ja Petrus ajasid mingite tuttavatega juttu, millest mina loomulikult aru ei saa ja seetõttu oli mu funktsioon lihtsalt ilus olla. Vaatasin kõiki ostuhullusest haaratud emaseid hobuinimesi- kes oli endale uue steki, kes nunnud päitsed oma koplis mudaaugus istuvale maailma kõige nunnumate silmadega suksikule, kes oli pärast seda kui oli kõik expol leiduvad pükipaarid jalga proovinud siiski kõige koledamad ostnud...ja nad kõik olid omadega jube õnnelikud. Kes oli jälginud pisarsilmi Parelli etteastet, ostnud endale sealtsamast kohe kõik vajaminevad vidinad-kulinad, hunniku raamatuid, DVD-sid ja suundus nüüd koju oma loomade peal eksperimenteerima, või need tütarlapsed, kes olid kindlad et justnimelt see uus kivikestega stekk ja need uued nahast kindad on need, mis teevad tema poni parkuuriässaks. Ma vaatasin, ja mul hakkas kõhe. Vaatasin ja mõtlesin, miks mina ei torma ringi mööda näitusehalle ja ei osta endale kokku jama, mis kõik peaksid tegema minust parema ratsutaja. Kas pean mina end siis teistest paremaks, kui arvan, et mind need kellad ja viled ei aita nii, nagu teisi? Või olen lihtsalt loll, kes usub klassikalisse treeningusse, oma vigadest õppimisse, harjutamisse, harjutamisse ja veel kord harjutamisse? Ma ei teagi, öelge teie... Igal juhul tegin enda jaoks kokkuvõtva otsuse, et kui kunagi saan nii rikkaks, et pean hobuvarustuse poodi šoppama minema, teen endale nimekirja vajalikest asjadest, sest ilmselgelt on kerge kaotada pea, kui valik on suur ja silm haarab seda ja toda ja mõnda kolmandat asja veel. Usun, et pooled ostlejatest expol olid ka selle sama sündroomi ohvrid.

Nii palju siis sellest.
Ja head naistepäeva ka muidugi, kõik kallid feminiinsed kaashobusehaiged! :)