Party animal?

Ilus-ilus lumi. Esimene. Sain esimese liu tehtud, esimese lumesõja peetud. “Ära tubakaga liialda” Mida see tähendama pidi? Kurat seda teab. Ilmselt seda, et pigem tuleks liialdada alkoholiga. Aga seda ka täna ei kuritarvita. Ei ole nagu isu kuidagi. Tummalt seisan tantsuplatsi serval. Näen tuttavaid. Nad tulevad, kallistavad, teevad komplimente. Mul on kuidagi ükskõik. Naeratan masinlikult. Olen vist liiga kaine, et tormata kilkega iga tuttavat nägu kallistama ja suhtlema kõigi nendega, keda ma tegelikult juba jupp aega olen oma kooliteel näinud. Ma ei jõua. Täna on tegelikult see õhtu, kus ma parema meelega istuks kodus ja naudiks üksi olemist. Eemal kõigest jurast. Aktiivsus on minust juba kadunud, ei viitsi isegi kellegagi tüli norida või möla ajada. Liigutan end muusika rütmis nii vastutahtsi kui mind tantsima juba veeti. Ei tõmba mind kuidagi käima. Hiilin märkamatult minema ja lähen suitsunurka. Vaikus. Tummad puud seisavad lumekihi all, justnagu oleks ootamatult allasadanud kleepuvvalge ollus nad ära ehmatanud. Räästast niriseb vesi, õrn tuuleõhk liigutab vaevu puude oksi, sealt lund maha ajamata. Viskan koni ära, võtan pihku lund. Lasen selle külmusel oma närvilõpmetes liikuda, pigistan seda peopesas kuni kõik on sulanud. Vahel lihtsalt tahaks tunda valu, et teada saada, kas ma olen veel elus. Füüsilist valu. Hing on niiehknaa kogu aeg haige, mis sest et mõnda aega arvasin juba, et olen omadega kombes. No ei ole. Ei saa isegi aru, mis mind veel liikvel hoiab. Raputan märga kätt, pühin seelikusabasse ja astun jalgu lumes lohistades siseruumi. Heidan pilgu enda umber, tõmban jope luku kinni, surun käed taskusse ja astun kodu poole. Mind ootab tekk ja padi. Tahan magada. 

Mopihundi mõttemull

Seisatan trepi kõige ülemisel astmel ja heidan pilgu ümberringi. Tore linn see Viljandi- ma näen isegi tähti siin. Kauguses paistavad kolme mobiilimasti tuled. Minust allpool tänavatel vuravad mõned üksikud autod, kusagil lõugab kellegi peni. Tuled- tuled…või hoopis lähed? No kes kurat seda teab. Tuul sahistab vaikselt lehtedes, kusagil mu selja taga ligineb keegi kontsade klõbinal. Väljahingatav suits keerleb mu umber. Tramaivõi. Rõve Bondi sigaret…Lätist ostetud pakk veel. Lasen pilgul rännata ümberringi, mõtlen.  Pea on üheaegselt mõtetest tühi ja samas mõtteid tuubil täis. No kuhu kihutad noorus. Bläd, kuna veel elada peaks jõudma… Kakun viimase pika mahvi mürki kopsudesse, lasen sel oma hävitustööd seal pisut aega teha enne kui pikalt välja hingan, justkui iga viimast kui tõrvapojukest oma hingamisteedest välja ajades. Kahju, et kuud eiole. Õhtu on nii ilus ja selge, samas kui pool päeva oli Eestile nii omast sitta suusailma. Nipsan viimase hõõguva tubaka koni otsast maha ja surun käed taskusse. Tunnen seal hunnikut võtmeid. Sülitan, keeran otsa ringi ja kõnnin jalgu kollaste märgade lehtede sees lohitades edasi. Ma võiks niimoodi terve öö otsa vist kõndida ja lehtedes sahistada, kui ma nii kuradi väsinud poleks. Ja no mille kuradi nimel ma nii tõmblen? Ei tea. Igal juhul on parem hoida oma mõistus pidevalt hõivatud mingi muu juraga, mis ei laseks tal oma rada rännata. Siis püsib mõistus kodus, sest kui inimesel on liiga palju aega mõelda, hakkab aju igasugu idiootsusi genereerima. Umbes sama efekt, kui oled purupurjus, või laksu all. Siis ei ole ka mõistus kodus.

Seisan valge maja ees. Vaatan suuri punaseid tähti selle seinal- “Oma kodu”. Tramaivõi. Sülitan, ja astun sisse. 

Reisikirjad...Eikellegimaalt

Et ma enam suurt häälega ei liikle, tundub mulle, et reisikirjad Moskvast on oma lõpu leidnud. Nende aeg on lihtsalt läbi saanud. Seni, kuni ma pole veel leidnud originaalsemat lähenemist asjale...no olgu siis selle koha nimeks Eikellegimaa, kus ma käin. Kirjeldan ju isegi end kui inimest mineviku-tulevikuta, ajatuna, no olgu siis mu eksistents ka niisama hägune nagu kõik muugi :)
Aga ma tegelen iga päev juba inimeseks saamisega, otsisin endale uuesti töö ja homsest alates hakkan siis jälle tööinimese leiba sööma. Aitab küll luuserdamisest. Või noh kui nüüd aus olla, üritan end lihtsalt võimalikult palju tegevusse matta. Selle eesmärk pole veel selge, aga küllap see millekski ikka kasulik on. Aga tööst rääkides, siis hakkan nüüd asiseks inimeseks ja hakkan Viljandi Kesklinna koolis korda ja puhtust hoidma. Uhketest ametinimedest hoolimata võin end uhkusega koristajaks nimetada. Esimesel õhtul põrandat küürides meenus tahtmatult kurbliku tooniga lauldav kojamehe laul, kus saapajäljed lakke ronisid...
Aga võiks öelda,et mul läheb üle ootuste hästi. Tegelikult ei oleks mul vist isegi olnud reaalselt vajadust tööle minna, kuna ma saan sel semestril ka õppetoetust (~50€), aga ma arvasin, et kui selline võimalus juba avanes pisut lisaraha teenida, võiks seda ka ära kasutada, mine tea kunas seda vaja võib minna.
Nii palju siis majandusliku poole pealt. Tervisega pole viimane nädal aega niiväga kiita. Eelmisel nädalavahetusel Läti tripil suutsin endale külmades spordisaalides põrandal magamisega korraliku hobuseköha külge saada. Õnneks on siiani piirdunud vaid köhaga, nohu ja palavik pole jaole tulnud. Aga muidu oli täitsa lahe olemine seal kuuevarbaliste maal. Läbi sai käidud suur hunnik igasugu mõisaid, mõni paremas, mõni kehvemas seisus, läbi sõidetud hulk linnu, maha kõnnitud nii mõnigi kilomeetrijupp õhtuseid-öiseid linnatänavaid, ära joodud korralik kogus alkohoolset märjukest no ja ulli juttu....toda jätkus nii söögi alla kui söögi peale :) Enda jaoks huvitavamad kohad olid Kolka poolsaare tipp, väike Kuldiga linn, kus me teise öö veetsime ja Riia Motomuuseum. Mõisad olid ka huvitavad, aga rohkem meeldis mulle avastada neid väikseid linnakesi, kus leidus põnevaid arhitektuurilisi lahendusi ja oli ka lihtsalt tsill hea seltskonnaga mööda tänavaid jõlkuda ja kõlavas selges eesti keeles kommenteerida kõike, mis selle vääriline näis. Ringijõlkuja, nagu ma olen :)
Vat nii palju sellest elukesest siis. Kool raip tahab küll ära tappa, iga päev on loengud vähemalt kella 6ni ja seda va infot on jäledalt palju, mis peale tuleb. Kuidagi tuleb vee peal püsida. Ma saan hakkama küll! Pean saama!