On the road again

Lendasin järjekordsest pesast minema. Nüüd olen siis juba oma lühikese elu jooksul viis korda kolinud. Tüütuks hakkab muutuma, kui aus olla. Ja kõige tüütum on see, et ka praegune elukoht on ajutine. Aga eks see ühiselamu kogemus tuleb ka vist kätte ikkagi saada tudengipõlve jooksul, muidu pole teist nagu olnudki. Esimese kahe öö jooksul suutsin juba kogemusi saada- esimesel õhtul oli koridori peal ilge jauramine poole ööni, täna öösel suutis mingi **** uksega eksida ja mind sellele kolkimisega üles peksta, et siis juba õigesse tuppa kaduda. Ma olin valmis kedagi elusast peast ära nülgima. 

Kooliga on viimasel ajal lappama hakanud. Võibolla oli lihtsalt sel nädalal asi selles, et olin vaimselt üsna hõivatud kogu selle kolimise jamaga ja ei suutnud eriti keskenduda, võibolla on lihtsalt esimene vaimustus kadunud ja hakkab tekkima nüristav rutiin. Koormus on sel aastal väga suur. Pea on pidevalt täis tuubitud igasugu jama, omi mõtteid saab mõelda vahel harva enne magamajäämist ehk. Siis luban endale iga kord, et homme hakkan tubliks. Kuupäev ja aastaarv jääb küll täpsustamata. Kiire on, kuradi kiire on. Tahaks mõistuse keti otsast lahti lasta. 

Reisikirjad Moskvast vol7: Riisikatest rehvivahetuseni.

Käisin ringi mööda kaunist Eestimaad ja mõtlesin elu üle järgi. Vihmasajus teeveeres seistes saab seda päris edukalt teha, teate. Kui süda on paha järjestikku tõmmatud sigarettidest ja silmad pimedad tühjast jõuetusetundest. Seda siis proosaliselt väljendudes. Aga kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, mis hinge vaevab... siis ei saaks mõni aus maksumaksja öösel magada. Ja seda ma ometi ei taha. Seega jätkan juba tavaks saanud umbisikulise juraga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks suutma inimesi mõtlema panna, aga tõenäoliselt seda siiski ei juhtu.

Mis siis ikkagi toimus? No sain maitsta autoomaniku rõõmusid. Ja neid siis nii toredama kui ka sitema poole pealt. On mõnus küll- tahan, istun autosse, sõidan kuhu vaja, on tõesti. Aga mündil on ka teine külg ja vahel tuleb ka jamasid, nagu tühi paak või katkine rehv, ette. Kõik mis liigub, see kulub. Ja kipub otsi andma just siis kui seda kõige vähem vaja on. Aga no vedas, et vaevalt nädal aega tagasi olin soetanud endale masina, mille rehv just parasjagu tühjale kohale alla passis, kust muidu ma selle laupäeva pärastlõunal Eestimaa perifeerias oleks välja võlunud... :) Ja vrõnn-vrõnn, veeremine kodu poole sai jätkuda. Nii tore oli muidugi tõdeda, et eestlased on abivalmis rahvas. (Jah, osaliselt on see lause täiesti siiras, aga suuremalt jaolt on see räige iroonia.) 

Riisikatest vaid nii palju, et neid oli metsa all täitsa palju. Et ma olen mükoloogiline idioot, siis rohkemat ma seentest ei tea. Tean ainult nii palju, et purki lööduna sobivad need 40-kraadise alkoholi kõrvale päris hästi. Aga vat seda viimast ei saa ma vähemalt mõned päevad veel pruukida, sest antibiootikumid koostöös viinaga ei mõju vist hästi. Ilmselt selline üsna letaalne segu :) Mitte et nüüd väga suurt tahtmist olekski. Suitsetamist jätan ka juba maha, tagasi tervislike eluviiside juurde. Kui enam jalamees pole, tuleb niiehknaa seda va tervist  mujalt otsida kui hundijalaveest. Varsti on mõte ennast ära kolida ühiselamusse ja tudengielu siis selle kõige keskmes ka nautida. Mnjaa...
Eks hiljem siis näis...

Lahkumine ja taastulek

Minu jaoks on nüüd siis hooaeg muuseumis lõppenud ja alanud uus eneseteostamise etapp Viljandis. Vurades mööda päikesest kullatud postiteed heade mõtete linna poole, tekkis tahtmatult selline äraminemise nostalgia. See võimendus veelgi, kui Tartust Viljandi poole liikudes sain imetleda kaunist sügisest loojangut, mis eepiliselt öeldes oleks justkui rõhutanud seda saabumist tagasi koju vms...(no teate küll- loojangule vastu kappav üksik hobunee...) Raske seletada, ühesõnaga. Mind valdas korraga nii kergendustunne kui mingit sorti nukrus. Ilmselt oli see mõneti tunne, et saan jätkata oma eluga, tunda end iseseisvana, sõltumatuna, liikuda sinnapoole, kuhu tahan, areneda.
Justnimelt areneda! Sest kuigi need kaks suve muuseumis on mulle nii mõndagi õpetanud, tunnen, et see on end hakanud ammendama. Ma olen omal käel piisavalt õppinud, omandanud algoskused- teadmised (räägime siis hetkel konkreetselt mu tööst, ehk siis rakendisõidu valdkonnast). Kui nüüd oleks veel huvi tegeleda asjaga sügavamalt, tuleks seda teha juba kõrgemal tasemel ja kellegi juhendamisel. Seda siis juhul KUI seda huvi on. Ma pole selles viimasel ajal enam kahjuks väga kindel. Aga kui nüüd visata hetkeks kõrvale rakendisõit (nüüd võivad need, keda hobusejura ei huvita lugemise lõpetada), siis ratsutamise osas tunnen ma küll, et Viljandis on mul võimalik areneda. Vähemalt hakkasin ma kevadel täiesti arvestatavat arengut tundma, kui käisin regulaarselt 2-5 korda nädalas trennis. Ehk selle pärast mind see hea ja ootusärev tunne eile valdaski.
Kurbus... no see tuleb vist sellest, et kuidagi nukker on elada mööda Eestit laiali. Vist hakkan vanaks jääma ja selline igal pool elamine hakkab ära väsitama juba :) Tahan vist juba paiksemaks jääda. Kuidagi ei viitsi, ei jõua, ei taha enam ringi hulkuda mööda ilma. Võiks arvata, et praegu on just paras aeg ringi hulkuda, ei seo mind mitte miski. Paras aeg vabadust veel täiel rinnal nautida, aga praegu mind see mõte pigem väsitab kui inspireeerib. Ilmselt mõtlen ma teisiti, kui paar semestrit on jälle stabiilset koolielu "nauditud".
Aga Viljandi võttis mind vastu sõbralikult, tudengielu läks käima täie hooga. Saab näha, mida toob siis aasta uus...