Liiga tihti pannakse mulle süüks liigset pessimismi. Jah, ilmselt ma oma loomult seda paratamatult ka olen. Andke palun andeks, kui ma ei suuda alati vaimustuda sellest, et päike paistab ning ilm on soe ja elu ilus. Jah, alati saabki hullemaks minna (kuigi irvhambad seda ütlust mõnikord ka hoopis optimistide kraesse kirjutavad). Ma olengi alati meelestatud pigem negatiivselt ja tõrjuvalt uute asjade suhtes, so what?:D Saan aru küll, et paljudele inimestele mõjub pessimistiga vestlemine rusuvalt, aga olen harjunud mõttega, et mul pole kuigi palju sõpru. Need, kes ongi, on harjunud minu vaadetega ja võtavad neid kui paratamatust, mis tuleb standartpaketis minuga. As all friends should.
Lõpetasin just Kaur Kenderi mõnede sõnul kõige hullema raamatu "Comeback" lugemise. Kummaline, kuid minust ei tekitanud mingit emotsiooni. Ei oska seda raamatut isegi kuidagi kommenteerida. Ei teagi, kas oli liiga hea või liiga halb, igal juhul selline kerge lugemine kergelt rõveda alatooniga. Kui ilge persenuss ja verelaskmine sees on, siis mulle une-eelseks lugemisvaraks sobib. Võikad, groteskini viidud kirjeldused on mulle ju alati meeldinud, nagu Kiviräha "Mees, kes teadis ussisõnadest" juba järeldada võis.
________________________________________________________
peaks tegelema matega, mitte lugema mingeid rõvedusi ja blogima...
1 comment:
Ma toon sulle isesisvuspäeva lugeda ;) See küll tekitab emotsiooni :D
Post a Comment