Täna räägime üsna pikalt ja põhjalikult kõigest, mis on elus tegelikult tähtis. Sit back and concentrate, it's quite complicated...
Kas teie arvate end olevat kaitstud mentaalse vägivalla eest? Kas tunnete end ikka oma pisikeses roosas(jah, ma tean, et see on lilla) maailmas turvaliselt? Kas olete riivistanud kõik uksed ja tabad akende ette löönud? Kas olete twice kontrollinud üle kõik praod, kust keegi teie hingeni pugema võib ulatuda? Kui vastasite kõigele jaatavalt, alustage uuesti küsimusest 1 ja kontollige iga vastuse tõelisusega vastavuses olekut vähemalt kolm korda. Nüüd võime asuda arutlema teemal, milleni kõik see oma hingeni viivate teede sulgemine aluse pidi panema.

Keegi ei küsi meie arvamust, kas tahame siia maailma sündida. Keegi ei saa valida kõige tähtsamat küsimust oma elus, kas ma üldse tahan elada selles riigis, selles maailmajaos, selles sajandis, kurat kas isegi sellel planeedil? Keegi ei õpeta meid elama. Jajah, see kombestik ja muu selline bs jh, aga keegi ei õpeta meid õigesti oma elu elama nii, et see poleks raisku läinud. Meil on vaid 1 elu(sest mina ei poolda ühtegi religiooni) mida me peame elamisväärselt läbima. Kuidas seda teha, on igaühe jaoks jällegi erinev, väärtushinnangud ja kujutlemad nagu ka keskkond on erinev. KOgemused, mis on saadud selles keskkonnas kujundavad meie väärtushinnangud ja mõjutavad meie edasist eksistentsi suuresti. Kui me saame haiget, ei lähe me uuesti proovima, sest negatiivne mälestus ei luba. Seega sulgeme enda meeled nägemaks negatiivsuse tagant positiivset, et mitte enam kogeda sama tunnet, mis valdas meid esimesel korral. Nii mõtleme iga kord, kui oleme enda arust kindlal jalgealusel kuid mäletame seda, et kunagi ma kukkusin ja lõin põlve ära, mis muudab meid kõige ja kõigi suhtes kahtlustavaks. Kuigi mõne aja möödudes see kahtlustunne väheneb, ei kao see meie seest ning vähimagi konaruse korral, tuleb meile meelde kogetud valu ning see viib meilt viimsegi usalduse oma jalgealuse ja liikumissuuna suhtes.
(Mõeldes neile, kes pole harjunud mõistujutte lugema ning ei oska leida nende varjatud tähendust, üritan edaspidi neid küll vältida, kuid avalikult kõigest rääkimine on mulle veel harjumatu ja aegamööda üritan seda rohkem teha. Täna räägin ikka veel ümber nurga.)
Nii juhtus minugagi, et kord valu kogenuna ei tahtnud mõeldagi selle kordumisele. Polsterdasin siis kõik kohad kindlalt ära ja lõin endale särava ja kaitsva raudrüü, mis kõik halva valguse eemale pidi peegeldama. Siis tuli aga üks teistmoodi kiir. See, mis tungis sellest raudrüüst läbi. Mitte küll kohe, kuid aeglaselt ja järjekindlalt on ta teinud endale teed minu varjatumatesse hingesoppidesse. Endalegi ootamatult avastasin, et olen oma raudrüü põõsasse visanud ja jälle päikest nautima hakanud. Kas siis, kui päike pilve taha läheb, kasvatan endale jälle sama paksu või isegi paksema naha, et ikka mitte ükski tuuleiil läbi ei päääseks, ma veel ei tea. Tulevik ongi ju hirmutav ent kes ei riski, see šampanjat ei joo ning julge huntki vaid võib kuulihaavadega uhkeldada.
Jätkem endale võimalus põgeneda, kui kuulirahe liig rängaks osutub, kuid ärgem kartkem võimalust pidutseda, kui see su ellu satub!:)

Kuulake head mussi ja tehke muidu lollusi, ma varsti kirjutan jälle:)
Luvya!:*