Ükskõik kuhu viimasel ajal suunan oma tähelepanu, millesse iganes üritan süüvida, mida ometi tahan lõpule viia- kõiges ma feilin. Kõigist tagasilöökidest kõige hullem on fakt, et MIND EI KÕIGUTA SEE VÄHIMATKI! :/:S Mida rohkem ma mõtlen enda sundimisele, seda vähem tahan ma seda teha, seda vähem huvitab mind resultaat, seda vähem mind kotib, mis saab. Ükskõiksus ja hoolimatus tuleviku suhtes mürgitavad võrdselt mõistuse häälega, kes hea meelega peksaks mu oimetuks, mu igapäeva muutes selle veelgi suuremaks hädaoruks, kui ta juba niigi on.
Ma ei saa aru, millest on mul puudu, üle või mida peaksin ma tarbima, et saavutada kunagine positiivne seis, kus ma ise olin hakkamist ja tahet täis ning ka asjad edenesid selle võrra kiiremini ja kergemini.
Allakäik on kiire, ja kuigi mõni koolkond väidab, et tippu jõudmiseks peab põhjas ära käima, siis võin kihla vedada, et selleks ajaks, kui mina sinna kunagi jõuan muudetakse vanasõna ka ära :S
Kui paar nädalat tagasi vaevlesin motivatsioonipuuduses, siis nüüd kimbutab mind ilmselgelt masendus.
Kui keegi teab, mis tooks tagasi endise oleku, oleksin tänulik, kui te seda infi minugagi jagaksite. Ei tahaks hästi ühe masenduse pärast oma tulevikku veel psse keerata...
No comments:
Post a Comment