and when I close my eyes

Viimasel ajal olen end jälle igast "jamadesse" mässinud. Selles mõttes, et lihtsalt liiga palju tegemist on- põhilised kohustused, töö ja kool on vaikselt pidanud teed tegema kõiksugu muudele lisahuvidele. Ma tean, see ei ole hea. Tahaks tegeleda enesearendusega, tahaks teha kooliasju, tahaks tööd teha ja raha teenida, vahel tahaks lihtsalt gaasipedaali põrandasse vajutada ja teise Eesti otsa põrutada,(või miks mitte ka teise Euroopa otsa) sest siinpool läheb elu liiga üksluiseks (õnneks tundub, et kahe kuuga on Krissu suutnud endale leida juba hulga tuttavaid, kes kutsuvad järgemööda kes kuhu, küll Tõstamaale, küll Pärnusse.) , aga ööpäevas on vaid ja üksnes 24 tundi. Ma tean, kes teeb, see jõuab, aga mina vist ei jõua. Sellepärast ei tee ka.
Kohati tundub mulle lausa, et hakkan väsima. Käisin esmaspäeval üle pika aja korra Verioral  ja ööbisin seal ühe öö. Kuidagi hea oli tulla mingisse kohta, kus saad jalad välja sirutada ja teada, et see on päris n-ö oma koht. Mu kõige püsivam elukoht Eestisse saabumisest peale on olnud mu auto. See on mu baas ja veerev kinnisvara, selle eest ma hoolitsen ja selle nimel teen kulutusi. Muud kohad on kõik kuidagi ajutised- tulen siis kolin end lahti, kui lähen siis kolin end kokku.
Kuid kevad on ilus ja päike käib kõrgelt, see hoiab ka muidu stressirikkas elus mingit helget külge silme ees, küll ma kuidagi hakkama saan. Ma saan ju alati hakkama :) Head suveajale üleminekut!

Vanajumala selja taga

Nüüdseks olen saanud veidi ka ringi liikuda ja hobuse turjalt vaadatuna on see kant ikka ilus küll. Ilus, kuid mis teha, lõunaeestlasele liiga lage. Kui on lage, siis on kohe täiesti lage ja kui on mets, siis on kohe täiesti mets. Omavahel need asjad väga ei segune. Plaanis on lähiajal veel veidi hoolsamalt ringi tuustida, et mingid kindlamad ratsarajad sisse töötada, kus saaks paaritunniseid matkasid rahulikult kulgeda, aga ikka nii, et inimestel ja ka loomadel igav ei hakkaks. Raske on see ülesanne, kui peamised liikumisteed siin metsas on sirged kuivenduskraavide perved, küll toredad galopirajad, aga turismigrupi lõbustamiseks just mitte kõige atraktiivsemad. Tuleb hakata käima ja endale radasid leiutama, mis muud.

Täna tundsin end tõepoolest olevat vanajumala selja taga, kui käisin ära mere ääres väikeses Kavaru külas, mis Maria talust asub mõned kilomeetrid eemal. See kant on nagu täiesti ära lõigatud muust maailmast, ma täiesti üllatusin, et kuidas ometi elavad ja tegutsevad seal veel inimesed. Paari külaelanikuga sain sõbralikule jutunoodile ka. Aga no see siin on ikka täielik ääremaa. Ainus, mis toidab, on suvised turistid. Või üleüldse turistid. Tegelikult päris julm. Isegi hullem, kui meil Põlva- ja Võrumaal.

Muidu on kõik nagu enam-vähem, võiks öelda. Kuu aega on ära elatud ja töötatud, kuidagi kiiresti on see aeg läinud. Mingit suurt tulemust muidugi, nagu arvata võiski, mul ette näidata ei ole veel, aga küllap ma aja jooksul suudan midagi ka vaikselt saavutada. Vähemalt hakkab hobustel minu suhtes juba mingi usalduse-austuse segune emotsioon tekkima. Päitsetega võin ma muidugi neid veel hea 15 minutit taga ajada koplis, aga küll ta tuleb, ehk varsti saab sellest jubedast nänni-eest-teen-kõike-aga-katsu-sa-nööriga-ligi-tulla kombest ka üle. Ninnu-nännu, aga tegelt on jube tüütu, kui on vaja kiirelt hobune valmis seada ja siis selgub, et pead teda hoopiski pool tundi koplis veenma, et tegelikult ka on aeg tööd teha ja selle pärast ei maksa veel sirgelt maha minestada, kui keegi päitsed pähe tahab panna.

Ahjaa, väljas on mõnusalt kevadine olemine.

15.02

Noh, varsti on siis kuu aega juba kodumail ära veedetud. Pean ütlema, et igav on siin. Tee tööd ja näe vaeva ja siis sulab lumi ka juba keset veebruarikuud ära ja no nii palju siis talvest. Okei, tegelikult ma diiselauto omanikuna ei vingu ilmastiku üle, aga lumi võiks ikka maas olla. Ka paari miinuskraadiga. Ja ma alles sain hakata autoomanikuna talvest rõõmu tundma...vrõnn-vrõnn. Jäärajale vist see talv ei saagi...

Tööl edeneb töiselt. Mul pole küll veel erilist tulemust ette näidata, aga ma vaikselt edenen. Obuloomad hakkavad vist juba vaikselt harjuma minu kodukorraga ja ma ise ka sobitan end vähehaaval kohalikku elurütmi.

Üle pika-pika aja oli tegelikult väga mõnus jälle koolikeskkonnas olla ja end valge inimesena tunda. Ma käiks hea meelega vaid ja üksnes koolis, kui mul see võimalus oleks, aga vaat ei ole antud seda vabadust niisiis pean hetkel ikka end piisavalt rebestama, et püsida vee peal nii koolis kui tööl käies. Kooliga see semester on õnneks kergem, saan läbi vaid mõne aine läbimisega, mis muidugi tähendab, et sügisel tuleb juba rohkem koolile pühenduda. Näis noh, kuidas see asi välja nägema hakkab.

Muus osas näib hetkel, et tuleb suvel siiski kaheks kuuks tagasi pageda Belgiamaale, mis teha, mulle hakkas seal meeldima. Mulle meeldivad sealsed inimesed, sealne kliima ja elurütm. Hää on olla kohas, kus sa tead, et inimesed on ausad ja avatud, päike paistab suurema osa aastast ja kus on veel tegelikult nii palju avastamist. Ja kus on Mersu...

Oh jah. Elame veel, eks :)

Maria talu

Muidu on ju kõik hästi, ainult tuba on suht jahe ja hobused on liiga äravahetatavalt ühte nägu- neli ühte värvi, enam-vähem ühesuurust ja kõigi nimed algavad E-ga. Tee siis vahet, kas see, kelle sa just koplist kinni püüdsid oli Eomer või Everest. Äkki oli hoopis Elmer... Küll see ükshetk tuleb. Seon neile erinevad tutid pähe, küll siis meelde jääb.

Mis mul siin siis on- mul on 15 igavlevat turistihobust, kes kõik peaks teoreetiliselt saama suveks saledaks ja vormi. See ülesanne pole just kergete killast, kui 7 eestlast elavad päevad läbi pea heinapallis. Nad ise sarnanevad juba nendele heinapallidele mida nad mõnuga hävitavad. Üritasin täna tabada ühe ribisid, mis olid peidus vähemalt 3 cm karva ja 5 cm pekikihi all. Saab olema paras katsumus neid veidigi siledamaks saada. Vahel ei saa inimesed aru, et ülekaal on loomale ohtlikum kui alakaal. Eesti hobune on niiehknaa loom, kes suudab end ka asfaldi peal paksuks süüa. Minu ülesanne on siis need eestlased järjepanu ees käima õpetada ja ühte raskeveokat veidi korrale kutsuda. Saan aru, et ta on siin viimasel ajal eriti lõbus olnud...mis teha, palju süüa ja vähe tööd...

Lisaks hobuste treenimisele pean tegelema ka laste trennide (niipaljukest kui neid nüüd saab olema) ja ka turistidega. Lumepuuduse tõttu on meie peamine sõiduriist vanker, millega aga tundub, et ei ole väga lõbus metsa vahel seigelda. Homme katsun selle raskeveoka siis ette võtta, näis noh mis sellest asjast saab ja kes sellest võitlusest eluga väljub. Maneež on küll olemas, kuid kahjuks on pinnas küllaltki kõva ja erilist trenni seal teha just ei saa. Kardan, et isegi korde otsas saab olema keeruline loomi normaalselt jooksma panna.

Kaeme perrä, kas tõmmas' kerrä.

Brüsseli kroonika vol 19: Kojujõudmine

Asjasse rohkem pühendatud inimesed juba teavad, et ma olen tegelikult juba nädal aega Eestis olnud ja teavad ka seda, kuidas kõik sündis. Neile, kes seda ei tea...noh...nüüd siis teate. Tsau!

Nädal aega ja juba on autol väsimus peal. Eile andis järgi geneka rihma pinguti, mistõttu rihm vabakäigul töötades laperdas ja mul soovitati tungivalt edasi mitte sõita. Niisiis seisab Volvo nüüd Põlvas ja ootab oma saatust, ehk remonti. Rihmade vahetus oleks niikuinii varem või hiljem ees oodanud...noh nüüd tuleb see siis varem ette võtta.

Samas tuleb anda sellele autole ka au- Belgiast Eestisse tõi mind kindlalt ja ilma erroriteta ja ka -20 külmaga soostus lõpuks siiski käivituma. Eks see ongi kahjuks parasjagu sellises eas, et hakkab vaikselt nõudma igasugu pisiremonte- 275 tuh varsti kella peal. See selleks.

Aga mul on tegelikult suur heameel olla tagasi Eestis, sest olgu mis on, aga ma olen oma inimeste seas. Isegi kui muidu võib elu olla keerulisem, kiirem ja stressirikkam, siis tegelikult on mul siin võimalusi palju end üles ehitama hakata- tuleb vaid ettevõtlik olla ja endale konstantselt jalaga tagumenti taguda...siis hakkavad minu puhul asjad palju kiiremini liikuma.

Homsest asun tööle Pärnumaal Maria talus hobuste treeneri ja n-ö groomina. Mul on 15 hoolealust kes kõik on turismile suunatud hobused, sport ei ole eesmärk. Minu ülesanne on tegeleda nii loomade kui inimestega, pean läbi saama hästi mõlematega. Näis noh  kuidas see koostöö sujuma hakkab- kas ma suudan piisavalt kiiresti piisavat tulemust näidata, et minuga võidaks rahul olla, seda näitab aeg.

Brüsseli kroonika vol 18: Het laatste week

Niisiis algab mu viimane töönädal Belgia kuningriigis. Täna õhtul viisin bossid rongi peale, teisipäeva lõuna paiku peaksid mulle külalised jõudma. Eesolev nädal on sisutihe ja aega kui sellist vist küll väga ei ole. Neljapäeva õhtul tuleb Julia ka tagasi ja seega on 90% tõenäoline, et me saame, nagu plaanitud, laupäeva hommikul siit teele asuda. Kõikide ennustuste kohaselt peaks olema tagasi hiljemalt pühapäeva öösel.

Kolmapäeval käisin veel korra Brüsselis, seekord siis autole numbrimärke saamas. Need ma ka sain ja reedel keerasin need auto külge ja tõin kullakese garaaži juurest ära. Aega ja närve ja kõige rohkem raha(!) läks küll, aga tundub, et lõpuks võid isegi asja saada. Edasi astub täitsa usinalt see väike putukas (jah, see on tegelikult ikka täitsa väike auto) selle kere jaoks on seda mootorit enam kui küll. Kusjuures minu arvates on salong isegi mürarikkam kui Mersul. Samas võib ka olla, et Mersu puhul on kõike muud mida tähele panna peale mootorihääle. Mine seda tea...

Kogu selle autoostu saaga panen kunagi veel ka täielikult kirja hoiatavaks eeskujuks kõigile, kel kunagi tuleb pähe mõte siit riigist autot ekspordiks ostma hakata. Hetkel veel ei ole tahtmist sellega tegeleda, ehk paari päeva pärast, kui selleks ajaks pole mul vimm siinse süsteemi vastu nii palju lahtunud, et ma ei viitsi enam oma pead selle teemaga vaevata.

Brüsseli kroonika vol 17: Summary

Kui hetkeks maha istuda ja nüüd kokku arvata, mida kõike olen ma käesoleva aastaga saavutanud, siis esimese hooga ei pruugi kõik kuigi roosiline näidagi. Aasta 2013 ja ka minu aasta Belgia kuningriigis hakkab lõppema. Kolme nädala pärast loodan olla tagasi Eestis, kus jätkan esimese hooga kohe töölainel ja mingi koormusega ka koolis.

Aga muutunud olen ma küll. Need 11 kuud on mulle õpetanud järjekindlust ja kannatlikkust, mida mulle oma kärsitu loomu tõttu on väga vaja- mul on vaja õppida asju lõpetama, mitte vaid hurraaga ühe uusi asju alustama, eelmistega lõparvet tegemata. Ma olen õppinud kohusetunnet, olen õppinud endaga hakkama saama. Kuigi ma elan juba pikalt omal käel, on mul siiski raskusi enesedistsipliiniga. Seni on ju kõik ikka kulgenud stiilis "kõik mida saab teha homme, saab teha veel ka ülehomme". Ma loodan, et ma näen sellel alal nüüd paranemist, aga kardetavasti, viivad esimesed koolikuud mind samasse rööpasse jälle tagasi.

Lisaks enesedistsipliinile on arenenud ka enesetunnetus- ma arvan (!) et suudan püsida paremini sadulas, olla meeldivam koorem hobusele, suudan kontrollida oma käsi, juhtida hobuseid kaarikus paremini ja allutada neid tõhusamalt oma tahtele. Olen õppinud, et tagajärgede asemel tuleb tegeleda põhjuste likvideerimisega. Olen saanud palju vajalikke kogemusi, mida Eestist ilmselt nii lihtne saada poleks- siin on teised hobused, teine mentaliteet nende käsitlemisel. Belgia on selles mõttes üks parimaid riike üldse, kus sedasorti kogemust saada.

Sotsiaalse poole pealt vaadates olen saanud palju uusi sõpru-tuttavaid ja õppinud algeliselt suhtlema veel ühes võõrkeeles. Lisaks olen ma näinud millised võivad olla inimsuhted tihedalt koos töötavas kollektiivis ja kuidas ja kuna teha järeleandmisi või esitada nõudmisi, et hoida seda kollektiivi tõhusalt töötavana. Võin saladuskatte all öelda, et kõik taandub suhtlemisele, võimalikult ausale ja avatud suhtlemisele. Kui tekivad lahkhelid tuleb neist rääkida otse algallikale, mitte kaasata kolmandaid või kuuendaid isikuid. Teisel kohal pärast probleemide lahkamist on järeleandmiste tegemine ja teiste inimeste iseärasustega arvestamine ja nende aktsepteerimine. See peab olema mõlemapoolne ja kui selles aru ei saa, siis tuleb ilmselt loobuda koostööst.

Ma olen väga palju ringi reisinud, olen näinud elu siin ja seal, saanud kõvasti selgemaks kes ma olen, mida elult tahan ja kuidas seda saavutada. Aasta 2013 oli võrdlemisi hea, ma sain muretult avastada enda jaoks elu, see oli nagu hingetõmme.

Ma arvan, et olen nüüd palju motiveeritum inimene, sest nüüdsest tegutsen ma teadlikult kuhugi suunda, varasemalt kulges kõik pigem mingit kindlat ja ettekirjutatud kool-ülikool-töö-pere jne rada mööda. Ma loodan, et raskused, mis mind tuleval aastal ees ootavad (ja kindlasti neid tuleb) ei tapa seda motivatsiooni kohe eos ja ma loodan, et mul tekib ka tulevikus võimalusi võtta selliseid hingetõmbepause kui elu peaks liiga kiireks ja segaseks minema. "Stop, peatage maailm, ma tahan maha minna!"- See ei ole enam päris see. Ma ei taha enam maha minna, ma tahan vaid korraks peatuda ja ringi vaadata. :)

Kaunist aastavahetust kallid sõbrad ja sugulased, me kohtume teiega aastal 2014,  sinise puuhobuse aastal. :)