Nonii!

Kõik te kullakallikesed, kes te mu blogi nii usinalt loete, et kohe uut järge ootate, tänan teid kannatlikkuse eest. Mul lihtsalt on nii vähe võimalusi netis olla, et ei jõua kunagi midagi kirjutada:)
Suvi on täie hooga käima läinud ja pärast jaanipäeva on tunne, et suvi hakkab varsti lõppema. Metsa olen ma viimasel ajal väga vähe jõudnud, sest nagu ma kunagi juba õele mainisin, siis otse ja korraga öeldes on ikka täitsa mõttetu selle seebuga metsas käia. Ma olen selle junniga kuu aja jooksul vist paarkümmend pilti teinud. Täiesti närvi ajab, kui on modell, valgus, taust ja siis tuleb sellest välja tõeline käkk: udune, sest autofookus on aeglane, objektiiv on pime nagu uksesilm ja zoomiga pili teha on täiesti mõttetu, kuna autofookus paneb pange, ja manuaal on selline, et kõigepealt pead pool tundi menüüs sobrama, et seda leida, siis pool tundi fookust sättima ja tulemus on ikkagi täiesti udune. URRR...
Vot selline sõimukiri siis olympusele.
Aga ma olen üsna heal järjel praegu tööga, mida ei jõua ära teha, sest tegelen ma maasikakilode turustamisega turul. Vaimselt väga väsitav töö ja ma olen vist üsna õnnelik, kui see maasikaaeg ükskord läbi saab. Aga seni võite mind kohata Rakvere turul Tiidu talu maasikaid parseldamas. Tulge külla, müün teile ka!:)
Pilleke, ma pidin sulle jaanipäevast kirjutama...
Kui ma hästi ausalt räägin, siis ma sellest suurt ei mäleta, sest nagu ikka olin ma kerge aurukese all, aga üllatus-üllatus jõudsin ma koju täiesti kainena, mis ei tähenda loomulikult et ma lollusi ei teinud...tegelikult ei teinudki...Aga sellega seoses rahvas, üleskutse mõnele- PALUN, paa-luun tehkem endale selgeks, mida me tahame, mida mitte,(see lihtsalt P.S.) mul on suvepuhkus, ma ei pea vaevama oma ajusid teie mõtete mõtlemisega. Okei, ma lõpetama, kui aega saan, kirjutan teile jälle mõne "räpase üksikasja":P, mitte et mul neid oleks...

P.S. ma natuke mudisin ükspäev pilte, vat sääne piktuure tuli välja nagu üleval:)

ma tahtsin, ma tahtsin...

kirjutada nädalavahetusest. Me käisime Saaremaal ja Hiiumaal. Mõnus oli tglt. Käisin elus esimest korda Panga pangal(küsisin nõu, kas oleks arukas praegu laenu võtta), nägin Kuressaare linnuses Valmarit, kes mind VÄGA tõenäoliselt ära ei tundnud:P aga tsau ütlesin ma talle ikka(pohhuist nagu ma olen), siis käisime veel Hiiumaal olles Sääre tirbi tipus ära(noo tegelikult oleks veel ligi 200m saand merre minna, aga maru külm oli)ja sattusin ühel pisikesel rannaribakesel perekonnale Väiketüll, kes seal nagu pajutibud ringi sibasid, samal ajal, kui emme hoiatavalt kisas, et lapsukesed paigal püsiksid. Minu katsed neile roomates läheneda ei õnnestunud just eriti hästi, sest loojuv päike paistis täpselt silmamulku ja kõige krooniks olin ma ju suutnud fotoka ka maha unustada.:(
Niipalju siis puhkusest. Homme on mul Geograafiast riigieksam(millegipärast pakub terve klass mulle väga head tulemust, mida mina üleüldse ei usu) niiet proovime siis läbi saada.
Wish me luck!

It hurts to think, that somewhere, somehow life's better

Stay positive!

Soperdasin ühte pilti blogi jaoks, ei midagi erilist. Ei ole eriti viitsimist midagi korralikku soperdada. Tegelikult pole mul millekski erilist viitsimist. Ahjaa. Tahtsin rääkida rebasest. Täna hommikul meenutas mulle nimelt üks rebane, kuivõrd kohutavalt tahaks ma võtta aega neid jäädvustada. Juba eelmine aasta räägiti mulle, et repsidel olla kusagil vanade karjalautade juures urg, aga eelmine aasta ma seda ei leidnud. Nüüd võin ma teha kergeid oletusi selle suhtes, kust neid leida võiks, kuna nägin, kus reps seisis ja kuhu lippas punase saba välkudes. Rebane on üldse kuidagi kättesaamatu loom minu jaoks. Ma olen neid otsinud ja jälgi pidi taga ajanud, kuid ikka kaovad nad minu kogematuse tõttu enne, kui jõuan reageerida. Täna hommikune kohtumine oli aga teistsugune. See oli jälle üks neid kordi, kui mina nägin looma esimesena. On lihtsalt vapustav tunne, kui saad jälgida looma tema naturaalses olekus ilma teda häirimata. Täna mul kahjuks ei õnnestunud teda mitte häirida, sest ma seisin keset teed ja värjumisvõimalusi mul kuhugi polnud.
Ükskord varem olen niiviisi kitsele selja taha sattunud. See ON võimas tunne, kui oled loomale nii lähedal. Täna olin ma ka repsile üsna lähedal. Võib-olla 10 meetrit ainult. See on minu jaoks lähedal. Kitsele sattusin aga väga ootamatult ja imestasin veel tükk aega, miks sokuke mind ei märganud, kuna ma tulin üsna valjuhäälselt koperdades ja mulle meenub, et ma ka rääkisin iseendaga nagu tihti juhtub, kui ma emtsas kolan.:P
Igaljuhul tekitas tänane reps mulle kohutava isu jälle kolama minna. No ei suuda lihtsalt. TAHAN UUT FOTOKAT!!!:'(
Aga kunagi ma saan selle niikuinii(Tänan Lehelind, panidki mulle uue mõtteviisi pähe:D)

Suvi, päike ja rahapuudus!

Just see mind see suvi ees ootabki. Aga üldiselt olen ma teinud endale otsuse olla positiivselt meelestatud ja mitte mõelda enam, et kõik on väga perse kukkunud, ta on seda niikuinii.
Ja lisaks kõigele tundsin ma end väga idioodina, kui mulle peeti laupäeval loengut teemal, et ma ei tohiks nii riskialdis olla, või midagi sarnast. Aitäh Anne, sa panid mind tõesti taandarenenuna tundma oma mõistukõnega, lisaks sellele et mul ei jäänud isegi meelde see, mis sa rääkisid. Tõenäoliselt hakkabki mu aju juba taandarenema. Kas see ongi see tagajärg minu praegustele tegevustele tulevikus, millest sa rääkisid. Noh seda võime me veel arutada eks...(kui mu aju veel piisavalt kontaktivõimeline on reedel:irw:)
Aga et mind pühaba trennis pole, siis teeme me trenni esmaspäeval järgi, mis on hea. Minu pikaajalist "armastust" ja "esimest hobust" Palomat(see, kes mind eelmine kord seljast lennutas:)) enam Eestimaa pinnal pole, mis on kurb, sest hoolimata sellest, et ta vahest hullu pani, oli ta ikka täitsa kobe sõiduloom. Aga eile õppisime me täisistakus galoppi ja muidu oli täitsa tore trenn. Tavalise 2-2,5 tunni asemel läks 3 aga mulle täiesti meeldib see, et meil pole sellist kindlat ajapiirangut. Sõitmine on küll nii 45 mintsa kuni tund aga tegelemine ongi minu jaoks mõnusam tegevus kui sõitmine ise. Ja järgmine kord saab jälle kooki ka, ning mulle hakkab tunduma, et minu kolme kukkumise rekordit hakatakse juba ohustama tasakesi, aga ma olen sellega täiesti rahul.:)
Väljas on ilus ilm ja päike särab, sooja on mingid kraadid üle kümne, öökülma ei ennustata, minge loodusesse ööbikuid kuulama või nautige niisama õhtut!
Have a nice day!

Show must go on...

nädala pärast

olen ma juba kusagil hiiumaal, ja mind ei koti üldse, et mul 2 juuni eksam on. Mu tuju on endiselt nigel, mis sellest, et kolmapäeval mähituna masenduseloori pärast kooli ma lõngapoodi tormasin ja sealt kahe toki lõngaga väljudes terve õhtu otsa kudusin. Täna hommikul said kindad valmis, aga tuju ei ole eriti paranenud. Pean vist veel kuduma. Või tegelikult ma arvan, et pean hoopis maal puid lõhkuma hakkama. Tegelikult on ju elu tore, sest kool saab läbi ja mina saan varsti mõnepäevase puhkuse Läänemere suurematel saartel aga ei ole kuidagi tuju olla. Arutasin täna, et võiks suvel ettevõtta väikese pöörase tripi, istudes esimese ettejuhtuva bussi peale ja üritada mõne nädala pärast koju tagasi jõuda, eesmärgiga niisama mööda eestit seigelda kuidas juhtub. Kas suvaliste liinikatega või häälega, kuidagi ikka saab. Käiks rabarockil ära ja läbutseks muidu mööda eestit veits. Aga noh, mis ma ikka unistan, keegi ei viitsiks minuga kaasa tulla.
ma võtan vardad puhkusele kaasa tõsiselt. See on nagu ainuke tegevus, mis mind ei masenda, kuna isegi pildistamine on juba tõeliseks piinaks muutumas. Ma joonistan iga tund oma vihikutesse mingeid veidraid olendeid, kes on liikidevahelise integratsiooni(uhh, kui keeruline sõna) tulemus, vähemalt minu meelest. Täna sai joonistatud mingi eriti värd hobune, kellel olid kihvad ja mingi sisaliku, lohe, kana, inimese ja kuradi ristsugutis ka 8O(vt pilt). Samuti oleksin tahtnud täna rünnata tänaval ühte meest, kes liiga avalikult oma fototehnikat eksponeeris. Aga sellised aeg-ajalised agressiivsushood muutuvad mul vist varsti tavaliseks. Tunnen et olen pime, loll ja vaimselt ebastabiilne. Miks mul ei võiks olla ajus kasvajat ja ma ei võiks aeglaselt ära surra? Sest kõigil inimestel on mingi loll idee, et inimene peab elama, ja kui tal on midagi viga, siis ravime teda, aga koera paneme magama. PALUN, kui mina ükskord haige ja mõttetu olen, siis pange mid ka magama, sest ma tahan pigem joosta ringi vikerkaaremaal, kui et ma vahin haiglas lakke ja olen lihtsalt mõttetu kest! Piis maan!(või pliis maan!?:O)


You're the f*kin' reason, why I'm beeing so self-destructive!!!

nunii, käes ongi see kauakardetud nädal...

ja ma ei karda seda enam sugugi. Sest ma ei karda midagi. Noh, mitte midagi füüsilist. Selles suhtes, et kõik füüsiline on ju kontróllitav ja mööduv, seeg ama ei karda seda. Ma ei karda enam kukkuda ja valusat saada, sest ma käisin reedel täie galopi pealt hobuse seljast maha ja ma teeks seda uuesti, kui keegi mulle veel nii head massaashi teeks, kui mulle reedel tehti. Selg pole enam tilkagi valus ja esimesed pool tundi oli ka hea olla, sest siis ma lihtsalt ei tundnud midagi selle neetud adrenaliini pärast, mis mu kehas oli. See eest koju komberdada oli mõnus... hästi aeglaselt ja tasakesi, et mitte liiga sügavalt hingata, aga tunni aja pärast oli juba tunne, et võiks maratoni jooksma minna. Siit loo moraal, mis mulle endale selgus- KÕIK, KES TE TAHATE RATSUTAMA ÕPPIDA, TEHKE SEDA VÕIMALIKULT NOORELT, SEST SIIS KASVAVAD LUUD-KONDID KERGEMINI KOKKU! :Dkuigi keegi ei keela teil ka penskarina endale võidusõiduhobust soetada ja ise džokiks hakata.
Eile oli üleminekuarvestus. See oli väga lihtne mu meelest. Tglt peaks vaatama, mis ma hindeks sain, aga ma mitte ei viitsi. Ahjaa, ma ei käinud täna koolis. Sest ma olen haige. Homme lähen. Praeguste arvestuste järgi. Homme tuleb järgi teha 2 tööd, mis täna olid... Life's blooming again...NOT!
ootame ja vaatame, kas ma veel reedel ka elan. Pärast füüsika tööd...brr...
Ciao!
Pildil Paloma, va vigurvänt, kes mind seljast lennutas:D

kust saaks masenduserohtu suures koguses, soovitatavalt surmavat?

(ps. SEEE ON NALI!!!...peaaegu)
Ma mõtlen järgmisele nädalale ja mul tuleb konkreetselt kananahk ihule. Meil on hunnik töid ja neid tuleb veelgi juurde. lisaks kõigele: Teisipäev- inkast uniti töö, kodulugemine ja georast kontrolltöö. No vähemalt on ainuke asi, mida ma tegema pean kodulugemine(ei tea, kuna ma seda veel teha jõuan, ma ei jõua Katrini piltigi joonistada...:S ok, tglt ma ikka teen ta valmis küll;) ää muretse ja palju raha ka ei küsi:P)
Aga üldiselt on nii, et mul on algfaasis kerge masendus ja on üsna vähe asju, mis mind veel naerma suudavad panna. Liisi ja Anetti uus update pani küll... HAHA, "see tee on sama sile, kui hallitanud juust" see lause peab saama ajalooks!!!
Esmaspäeval on meil 10.55 üleminekueksam. See on hea, sest ma jõuan siis vähemalt hommikuse bussiga tulla, saan kauem maal olla.
Aga tegelikult oleks mul vaja suurt hunnikut lõnga, sest kududes läheb mul natsa meel rõõmsamaks, sest mulle meeldib kududa ja tglt kui kellelgi on üle vanu teksaseid, mis on katki ja mida te enam ei kanna, siis võite need vabalt mulle sokutada, kuna mul parajasti ühe lapitekki tegemine pooleli:P(see oli soov pakkumistelaviini alguseks:D)
Ja muidu on nii,et see lill, mis mul eelmine nädal "õitses"(vt. Elu on lill)hakkab närtsima ja elu on jälle igav ja hall. Mis sellest, et kevad on käes...

STOP THE WORLD! I need a break!!!