ja ma ei karda seda enam sugugi. Sest ma ei karda midagi. Noh, mitte midagi füüsilist. Selles suhtes, et kõik füüsiline on ju kontróllitav ja mööduv, seeg ama ei karda seda. Ma ei karda enam kukkuda ja valusat saada, sest ma käisin reedel täie galopi pealt hobuse seljast maha ja ma teeks seda uuesti, kui keegi mulle veel nii head massaashi teeks, kui mulle reedel tehti. Selg pole enam tilkagi valus ja esimesed pool tundi oli ka hea olla, sest siis ma lihtsalt ei tundnud midagi selle neetud adrenaliini pärast, mis mu kehas oli. See eest koju komberdada oli mõnus... hästi aeglaselt ja tasakesi, et mitte liiga sügavalt hingata, aga tunni aja pärast oli juba tunne, et võiks maratoni jooksma minna. Siit loo moraal, mis mulle endale selgus- KÕIK, KES TE TAHATE RATSUTAMA ÕPPIDA, TEHKE SEDA VÕIMALIKULT NOORELT, SEST SIIS KASVAVAD LUUD-KONDID KERGEMINI KOKKU! :Dkuigi keegi ei keela teil ka penskarina endale võidusõiduhobust soetada ja ise džokiks hakata.
Eile oli üleminekuarvestus. See oli väga lihtne mu meelest. Tglt peaks vaatama, mis ma hindeks sain, aga ma mitte ei viitsi. Ahjaa, ma ei käinud täna koolis. Sest ma olen haige. Homme lähen. Praeguste arvestuste järgi. Homme tuleb järgi teha 2 tööd, mis täna olid... Life's blooming again...NOT!
ootame ja vaatame, kas ma veel reedel ka elan. Pärast füüsika tööd...brr...
Ciao!
Pildil Paloma, va vigurvänt, kes mind seljast lennutas:D
No comments:
Post a Comment