coming undone

yes, ma ei tea isegi täpselt mida see pealkiri tähendab, aga et ma oletan, a see minu hetkelise meeleoluga hästi kokku läheb, siis ma improviseerin ja panen ta oma blogi pealkirjaks. Lisaks kõigele on see veel Korn-i laul(HEA laul) ja mulle Korn meeldib. Niiet, voila, olemas.
Täna, kallis rahvas, tahtsin ma rääkida elust, kevadest, armastusest ja kõigest muust sitast, mis maailm on välja mõelnud, et me oma pead üha rohkem vaevaksime. Alustan algusest ja kõige kehvematest teadetest:
esiteks: mul pole suveks töökohta. Kas te kujutate ette, et keegi ei taha 17-aastast kompleksivaba neiut isegi mitte poodi kaupa letile laduma...? Ma kah mitte. (kust issanda tagataskust, et mitte sitasti öelda, peaksin ma võtma siis raha, et endale uus fotokas soetada, et oma ratsutamistrennide eest maksta ja joomas käia, after all- ma saan 18 täis, tahaks nagu vahest mõne vabama õhtukese ka võtta...)
teiseks: kool ajab mind närvi. Ma olen ääretult upset meie klassijuhataja peale ja üleüldse kooli korralduse peale. Meil on nädala pärast üleminekueksam ja ma ei tea isegi, mis kell see toimuma hakkab(MA EI NÄRVEERI EKSAMI PÄRAST, lihtsalt sellised pisiasjad on minu jaoks üsna tähtsad ammu teada. Lisaks sellele puudub meie koolis igasugune õpetajate-vaheline kommunikatsioon. For example- täna istusime me lihtsalt tühja!!! , sest õpetajad ei vaevu vaatama oma tunniplaanide muudatusi. Voila! :@
kolmandaks(jumal-tänatud-viimane): Miks krdi pärast eab olema kommunikatsioon nii keeruline. Miks ei võiks inimesed lihtsalt välja öelda kõik, mida nad mõtlevad ja tahavad öelda. Miks pean oma suu kinni teipima ja edasi vaikima(I'm not beeing Emo, just trying to make sense) kas ei võiks olla hetkesid, kui ma räägin välja kõik, ilma et mõtleksin tagajärgedele?(no tglt on küll, aga selleks on teatud kogust alkoholi vaja...) Ou fuck, BTW, mul on homme inkast sõnade töö 44 wordi peale, kas näete, kui usinasti ma juba inkat õpin?
Nüüd mu elu hea pool:
Esiteks: ma elan veel, loodan, et ülejärgmine nädal ka veel elan, ehk ma loodan, et järgmise nädala üle elan.
Teiseks: Väljas on hiliskevad(JAh, mina nimetan seda juba hiliskevadeks)mis tähendab, et varsti on suvi, mis tähendab, et kool saab läbi, mis tähendab, et suvi on käes, mis tähendab, et ma pean töötama, aga mul pole töökohta, mis on halb. JÄRELDUS: Hiliskevad ei ole hea!!!Hiliskevad=halb!!!(I really don't think you're retarded... no offence, if you can't take it, better don't read it! I'm angry, I roar, and bite back if needed...)
Kolmandaks: Järgmine ratsutamistrenn on reedel:) yupii! Pikk matk rõugesse. Ńii et, kui te näete reede õhtupoolikul Rõugesse suunduvat hobukolonni, ja seal ühte imelikku tegelast näete(hobused välja arvatud), siis olen see tõenäoliselt mina!
Life is blooming!
NOT!!!

URR(gonna bite you)
(ahjaa, vaadake veel Giger'i;))

Elu on lill... vahepeal...

Eriti see nädal kuidagi. Terve nädal pole meil inka tunde olnud(õpetaja on eksamitel) ja me oleme lihtsalt terve nädala rõõmsalt tühja istunud. No tglt ei ole, sest ma mängisime eile malet ja täna aliast, nii et tegevuse puudumise üle küll kurta ei saa. Seltskonnal pole ka viga...
Ma ei kurda üldsegi. Elu on antud olukorda, et mul on ülejärgmine nädal täielik hullumaja, arvestades täitsa ilus...
Ah et mis mul ülejärgmine nädal on või? Noo mul on kõigepealt üleminekueksam(etteütlus, kas ma olen maininud, et etteütlusi ei oska ma üldse kirjutada?) ja siis on keemia kontrolltöö terve poolaasta peale(kas ma olen maninud, et ma ei ole just eriline keemiageenius?) ja siis on nädala krooniks veel ka nädala viimasel tunnil füüsikast kontrolltöö(kas ma olen maininud...? Jah, olen küll!)
Eile vaatasin EMÜ erialasid ja õppekavasid. Mul tuli kõik ained peale 2 välistada, sest need tahtsid matet. Ma ei kavatse teha matemaatika riigieksamit ja ma ei tea üelüldse, mida riigieksamiteks teha. Mul hetkel valikutes inglise keel ja (kui see väga raskeks ei osutu, siis) bioloogia, seda, kui raske bioloogia on, saan järgmine aasta teada. See aasta saab ehk geograafia tehtud ja siis järgmine aasta teen psühholoogiast kooolieksami. Aga...rohkemat nagu ei oskagi valida ausaltöelda. Mul pole aimugi, millest veel eksam teha, sest ma olen täiesti ebakindel teistes ainetes. Keemiat ei tasu mõedagi, sed aei õpetata isegi vajalikul tasemel meile ja füüsikas olen ma täielik põmmpea. Ajaloost ma ei taha kuuldagi!
Aga muidu on elu ikka lill!

although the present is not perfect, she keeps on smiling, because the future might end up worse...

Rahva tungival nõudmisel...

...peab suur kõneleja teile jälle ühe kõne...
Tglt mitte, aga seda ei pea te kah sugugi teadma onju. Eip, ma lihtsalt mõtlesin, et oleks vist viisakas jälle blogida, kui juba mitu inimest on küsinud, kas ma olen aadressi vahetanud, et enam ei blogi või?
Mu elu on muutumatult igav. Kuigi ma valetan. Tegelikkuses on mu elus piisavalt huvitavaid sündmusi ja juhtumisi, aga ma oma haugimäluga(solvame kalu, nad ei saa vastu solvata...või noh, niisama mullitada saavad, aga keda see huvitab)unustan nad ju nii kiiresti ära, et endal ka imelik juba. Aeg läheb muidugi üllatavalt kiiresti ja kooli lõpp läheneb ähvardava kiirusega. Tekib tahtmine karjuda STOP!, seis, ma tahan peatust. Tahan hingata sügavalt ja tunda elust rõõmu. Ilma et ma kiirustaks ja tormaks kuhugi. Ma olen nii neetult sügaval igapäevarütmis sees, et ei taju enam aja möödumist. Ma mõtlen pidevalt et saaks juba tund läbi, saaks päev läbi, saaks nädal läbi, saaks kool läbi, aga mis siis? Siis algab ju kõik otsast peale. Ei tea, kas ma surivoodil ka mõtlen, et saaks elu juba läbi...?
Ah vaadake parem Gigeri ja oodake järgmist kõnet!
Ärge vaadake mind imelikult ja mõelge, kas ma olen imelik, ma olengi imelik!

Uue jutu aeg

Minu lemmikfraas kevade kohta: uue jutu aeg, kaunistab seekordset blogikirjet. "Mowglis" nimetab kevadet nii Kipling, üks mu lapsepõlve lemmikkirjanikke. See fraas jäi mulle kunagi ammu meelde ja tuleb iga aasta kevadel jälle meelde. See on see tunne, kui hommikul majauks sinu järel sulgudes kriuksatab, siis astud justkui uude maailma. sügisel küntud põllul lõhnab märg muld(See tõesti lõhnab!!!), kiivitajad alustavad juba esimeste ujedate huigetega. Musträhnid toksivad üksteise võidu territooriumit, kui veab, tabab kõrv ka mõne sokuplõnksi harjutus-haugatuse. Päike tõuseb kerget uduvinet soojendama ja võsas, põllul, soos, metsas, kõikjal käib varjatud tegevus. Seda ei saa näha, küll aga on seda kuulda. Ei olegi teha muud, kui seista, sulgeda silmad ja lasta meeltel seda kõike sisse ahmida. Rohkem kevadehõngu, rohkem linnulaulu, veelgi uduseid hommikuid!!!
Kevad ja sügis on vaieldamatult mu lemmikaastaajad. Enamusele nad ei meeldi, kuna siis on ju porine ja vihmane ja rõske ilm, päikest, mille käes peesitada ei olegi, kuid mina lihtsalt armastan neid aastaaegu. Miks? Need on kõige suuremad vastandused: elu ja surm, elu algab ja lõpeb, suvi ja talv on justkui nende kahe aastaja jätkud. Mõni arvab, et just suvi ja talv on need peamised aastaajad, aga mina ütlen, et minu jaoks võib olla kevad ja sügis, ja mulle piisab neist täiesti. Mulle meeldivad sügisesed seenekad ja kevadised külmad tuuled ja soe päike.
Kevadel tahaksin tõmmata jalga kummikud ja minna. Suund polegi tähtis. Tihti lähengi kevadel niiviisi uitama. Mul pole eesmärki, ma ei taha kuhugi jõuda, ma läheks ainult edasi, kui kellaaeg ei tuletaks mulle meelde, et oleks aeg tagasi pöörduda.
Sügisel tahaks joosta augustiõhtusel koristatud viljapõllul ja tunda kastet oma säärtel ja udu oma näol. Tahaks huigata nagu öökull või tantsida soojas sügisvihmas viimaste karikakarde vahel. See on midagi, mida ei suuda näha keegi minu lähedusest.
Keegi ei suuda mõista, mis tõmbab mind istuma mahalangenud puutüvele hämaras kuusikus, et vaadata, kuidas vihma sajab. Mis vägi veab mind juunist augustini telki magama, et ärgata vara, näha päikese esimesi kiiri, vaadata kitsepere varahommikusi toimetusi et siis kell 7 väsinult kuid rahulolevalt telki tagasi ronida ja magada nagu nott kella 1-ni päeval;)(sest ega otseloomulikult pean ma kella 12-ni öösel haukuvat sokku hiilima ja tema tegevust jälgima:D)
if I could, I'd freese this moment for eternity

Barbara ja meekook

ei, see ei ole mingi raamau pealkiri(kuigi üks raamat kannab pealkirja "Barbara ja suvekoerad", hea raamat, mul on ta isegi autori autogrammiga olemas...) see on minu tänase päeva lugu lihtsalt. Ma sõitsin täna Barbaraga, oli tore trenn ja munadepühad veedan ma ratsutades...
Kuna kõigil on mingid tunnid tegemata jäänud, siis otsustasime, et need teeme 10-11 aprill järgi ja siis 12 aprill läheme jälle metsa:) metsas on tore sõita tglt. Me tegime täna kohutavalt pika ringi, tegime natuke galoppi kh(väga palju ei saanud teha, sest hobused hakkasid üksteisest pidevalt mööda jooksma ja kuna lund lendas kapjade alt palju, siis ei tahtnud hobused üksteise taga eriti püsida. Üldiselt võin ma endaga rahul olla, sest ma suutsin täna jääda sadulasse hoolimata sellest, et Barbi mitu korda ehmatas, tegi imelikke sööste jne, aga üldiselt oli ta rahulik. Seda, kuidas ta platsi peal käitub ma ei teagi, treenerile oli üldse üllatuseks, et ma esimest korda Barbiga sõidan. Ireen sai täna Oopusega sõita veidi, sest Kipperil oli kohutav tahtmine ette söösta pidevalt ja üks selline sööst lõppes ratsanikule puu vastu põrkamisega(no kukkus maha). Siis vahetati hobuseid ja karavan liikus edasi. Enne sõitu vaatasime veel eelmine kord tehtud video kah üle ja peab mainima, et see aitas küll. See, kui end kõrvalt näed on ikka väga kasulik, sest siis saad kohe aru, mida sa valesti teed.
Üldiselt oli tore trenn ja kook, mida ma hommikul Selverist läbi kevadvihma toomas käisin söödi ilusti tilgatumaks:D hea seegi, et tagasi ei pidanud viima...

jälle joonistan...

ei mitte seda pilti! Ühte teist joonstan. Selle panin üles, et seda näidata ja et ikka eputada nagu alati. Mul on see häda, et ma alguses hakkan niisama sirgeldama, siis mõtlen, et võiks ikka korralikult teha. Hakkan korralikult tegema ja babah: mitu päeva ei saa pilti riiulisse pandud. Kodused tööd peaks enne ära tegema, aga ma joonistan juba. Pean selle kähku ära tegema muidu ei saa pikka aega rahu. Tegelt oli mul plaan juba ammu, et pean Annele sünnipäevaks tema pinidest pildid joonistama, aga ma ei viitsi kahte pilti ette võtta. No pole mul seda tahtmist. Üldiselt mulle meeldib koeri joonistada. See pilt, mida ma hobusest tegema hakkasin on ikka veel pooleli ja üks pilt, mis juba ammu oleks pidanud valmis olema on kah veel ikka pooleli.
Eks ma teen neid siis, kui mul vabast tahtest tehtavad valmis saavad ja mul midagi teha pole.
Aga üldiselt on elu tore. Gretele öeldi täna *jah* sõna ja mind kiideti selle eest, kui hästi ma füüsikat oskan. Kui ma ütlesin, et ma seda üldse ei oska, tehti suured silmad. Nagu ma kunagi ütlesin, ma ikka oskan üllatada eksju...

Ei, ärge sundige mind, palun...

kooli minema! Ma võiksin vabalt veel nädalakese või paar(kümmend) puhata...
Või siis ka mitte. Parem, kui see läbi saab. Viimane veerand, jess, I'm Happy! Kui see läbi saab, olen ühe osa sellest kolmeaastasest hullusest läbinud. Siis lähen juba vabatahtlikku hullusesse: ülikooli, või kutsekasse, või tööle, või jään koju lapsi kasvatama...

Ahjaa, ma ju kukkusin täna trennis lõpuks kah maha. Haledalt ausaltöelda. Hobune lihtsalt ehmus millestki ja tegi järsu kõrvalehüppe ja mina lihtsalt kukkusin. Hale! Ägedam(ja kõvasti valusam) oleks olnud ikka galopi pealt kukkuda. Ma lihtsalt kukkusin nagu küps õun hobuse seljast. See oli nii hale, et hakkasin ise ka naerma. Mulle tundub, et hobune naeris kah minu üle. Ta ei jooksnud isegi eemale vaid seisis lihtsalt tuima näoga edasi:D Kui inimeste koogieelistusi küsisin, siis pakuti küpsisetorti aga ma jään vist Selveri meekoogi juurde. Ma ei viitsi ise midagi nikerdama hakata ja meekook on minu lemmik niiet teistele peab ka meeldima:D

-käisime reedel ühes vanas majas pildistamas. Palju häid pilte sai.
-ma pistsin kinni terve hunniku snitslit, jube raske tunne on kõhus, ei tea, kas peaks Aktiviat võtma(või mis selle asja nimi oligi?)
-11 nädala pärast on geograafiast riigieksam, kas peaksin juba õppima hakkama?
-ma pean töökoha leidma või pokkerit mängima õppima(muide, üks teatud Grete võiks mulle oma blogile juurdepääsu lubada;) närvi ajab juba:D)
-ja tglt peaks korterit ka koristama aga ma ootan vist selle kippe asjaga suveni, aega ju on(NALI!!!)