...peab suur kõneleja teile jälle ühe kõne...
Tglt mitte, aga seda ei pea te kah sugugi teadma onju. Eip, ma lihtsalt mõtlesin, et oleks vist viisakas jälle blogida, kui juba mitu inimest on küsinud, kas ma olen aadressi vahetanud, et enam ei blogi või?
Mu elu on muutumatult igav. Kuigi ma valetan. Tegelikkuses on mu elus piisavalt huvitavaid sündmusi ja juhtumisi, aga ma oma haugimäluga(solvame kalu, nad ei saa vastu solvata...või noh, niisama mullitada saavad, aga keda see huvitab)unustan nad ju nii kiiresti ära, et endal ka imelik juba. Aeg läheb muidugi üllatavalt kiiresti ja kooli lõpp läheneb ähvardava kiirusega. Tekib tahtmine karjuda STOP!, seis, ma tahan peatust. Tahan hingata sügavalt ja tunda elust rõõmu. Ilma et ma kiirustaks ja tormaks kuhugi. Ma olen nii neetult sügaval igapäevarütmis sees, et ei taju enam aja möödumist. Ma mõtlen pidevalt et saaks juba tund läbi, saaks päev läbi, saaks nädal läbi, saaks kool läbi, aga mis siis? Siis algab ju kõik otsast peale. Ei tea, kas ma surivoodil ka mõtlen, et saaks elu juba läbi...?
Ah vaadake parem Gigeri ja oodake järgmist kõnet!
Ärge vaadake mind imelikult ja mõelge, kas ma olen imelik, ma olengi imelik!
No comments:
Post a Comment