Suht sitt on olla ühekäeline. Ja ühejalgne. Nüüdseks ehk võin öelda küll, et käsi on juba veidi funktsioneeriv, aga jalale ei tohiks veel kolm nädalat toetuda.
Seni läks kõik ilusti, kuni laupäeva hommikupoole öösel lõi mingi jäleda närvivalu ka veel vasakusse õlga. Käisime Viljandi EMOs, arst vaatas mind, saatis korra röntgenisse, tegid õlast pildid. Nagu ka arvata ei leidnud sealt mingeid luulisi muutusi, kirjutas mulle valuvaigisteid välja ja käskis nädala pärast kirurgi juurde aja kirja panna, kui ikka veel valutab.
Pullikaka, ma ütlen.
Õlg valutab muidugi edasi.
Ja kes endiselt veel ei tea, siis kevadise kauni ilma puhul otsustas hobeseloom võtta üles kiiremad tuurid ja nii ma siis aiglas maandusigi. Enne seda veel muidugi vastu puud ka. Eks seal oli kindlasti mitmeid olekseid-polekseid jälle. Nii minu möödalaskmist kui ka hobuse ootamatut käitumist. Kuigi.... olukorras kus see on tal juba neljas minematõmbamine, võiks seda juba oodata, aga no kaotasin ta eelneva hea käitumise varjus jälle valvsuse. Mis seal ikka. Juhtub. Nüüd tuleb terveks saada ja kooliga tegelema hakata.
Kusagilt aprilli keskelt peaks ma minema ka mingitele keevitaja algõppe kursustele, mis mul sügisel käimata jäid. Toona jäin napilt kursuselt välja. Esimesed nädalad on teooriaõpe, mis on tasuta, hiljem peaksid tulema ka praktilised tunnid, kuid võib juhtuda, et neid ma ei võta, kui need on tasulised. Natuke palju tahavad raha saada selle eest, praegu mul küll välja ei mängi.
ja nii ta veereb. edasi, ikka edasi.
1 comment:
Edu ja jaksu kirjutamisel ;)
Post a Comment