1411

Ah et miks ma ei kirjuta? A ma ei viitsi. Ei tegelt pole mul aega. Mu enda kompuuterdus on juba jupimat aega liikumisvõimetult laua peal olnud ja seega tuleb mul herr Olliga võistelda arvutiaja eest. Vahest veab ja saates teine linna ilma minuta pidutsema õnnestub mul ka rida või paar kirja panna.

Alates septembrikuust elame siis oma "mannschaft"iga Viiratsis, rendime maja ja oleme muidu muhedad tudengid. Mina käin nädalalõppudel Sammulis lapsi ratsutama õpetamas ja noh Oll siis vahepeal puhkab ja mängib ja eks me mõlemad tegeleme kooli ja tellimustöödega vahepeal kah.

Mõnda aega juba mõtlen, et peaksin taas end blogimislainele seadma, aga on juhtunud olema nii, et Veelase fb leht on juba blogi mõõtmeid võtmas. Ah et kes või mis on Veelane? Otsisime kevadel juba Olliga nime, mille alla ühendada oma loomingut metallitöö vallas. Kuna siht oli leida midagi müstilist ent samas lihtsat ja meeldejäävat ja mingi teema kogu aeg nende vesiinimestega oli, siis sai mõeldud end Veelaseks. Vesiinimesed on need, kes räägivad inimesega ta enda peas. Kõige parem koht kus nendega rääkida on vesine koht, näiteks vannis. Või duši all. Minu peas nad ei räägi. Ma olen veel algaja. Ent Oll, kui juba kõrgemat kunsti valdav, võiks lausa öelda, preester omas vallas, väidetavalt saab neilt juhiseid kuidas elada. Vähemalt oleks ju tore nii arvata.

Tegelikult ei ole asi sugugi nii hull ja meie ka mitte. Sekti loomine on küll plaanis, kuid oma piiblit pole me veel kirjastada jõudnud, seega see peab ootama. Ega tahakski muud teha, kui Euroopa fondidest küsida raha sektile maja ja maa ostmiseks ja korraldada seal veinijoominguid koos orgiatega. Muud eriti ei tahagi.

Aga aega on selle kippe asjaga.

22.08

Normaalsed inimesed on punk-laulupeol, mina olen tööl. Liitudes programmiga Tagasi Juurte Juurde jõudsin oma otsaga jälle Maanteemuuseumisse. Ega mul tegelt selle vastu eri tmidagi pole, vähemalt on tegemist tööga mille eest mulle makstakse. Ja seda nii piisavalt hästi, et tegelikult polegi väga põhjust nuriseda. Aga see selleks.

See tähendab muuhulgas ka seda, et olen juba kolmandat nädalat lõunaosariikides ja alles järgmise nädala lõpul pöördun tagasi Viljandisse. See tähendab ka, et muuseas on mul vaja veel enne kooli algust üks koolipraktika ära teha- ehtekomplekt.

Lõunas olles on aega asjade üle järgi mõelda. Kinnitada endale, et just nimelt sel kooliaastal hakkan ma über-tubliks ja õpin kõik kooliasjad õigel ajal ära. Ja enne seda just sai öeldud et jah muidugi ma lähen septembri alguses rekkahaagiseid kokku keevitama. Damn ma pean õppima "ei" ütlema...

Tahaks vahepeal olla lihtsalt üks suvaline vitupea kes võib asjadele näkku sülitada ja jalaga virutada. Ja kes ei tea kes on vitupead....siis vaadake tulnuka filmi, ehk valdise pääsemist 11-s osas.  :)

0206

Well....kaks kuud on läinud lennates. Aega jääb üha vähemaks, mida vanemaks saad, tundub. Luud-kondid on vahepeal kõik kokku kasvanud, käin jälle kahel jalal ja vasak käsi on ka nii enam-vähem funktsioneeriv.

Peamiselt on see aeg möödunud kooli tegemisi tehes ja keevitama õppides. Poolteist kuud tegelesin õhtupoolikutel just sellega. Nüüd jääb üle oodata veel kunas juunikuus peaks toimuma kutseeksam ja kas ma ka selle läbin. Täna sepikojas mingeid torusid kokku lastes tundus küll, nagu poleks elusees käppa käes hoidnud jällegi. Aga kaks-kolm nädalat on veel kiire-kiire. Siis peaks kõigi ennustuste kohaselt see kiire läbi saama ja siis saabub suur nälg.

Selgub, et on üle mitme-setme aasta esimesi suvesid, kus mul ei olegi veel mai keskelt alates juba plaanis millega ma suvel tegelen. Mõneti on jube vaba tunne, ei mingit kohustust, aga teisalt oleks tarvis tööl käia ja raha teenida, sest mulke kuhu seda raha panna ei ole mitte ainult üks...

See nädal on meil tihedalt hansalaadaga sisustet ja järgmine nädal tuleb vaeva näha, et saaks kõik kooliasjad õigeaegselt hinnatud. Pärast seda tuleb veel nädal aega malmivalu laagrit ja siis ongi juba jaanipäev. Kähku läheb.

Ööpäevas on vaid 24 tundi ja kunagi tahaks puhata ja mängida ka.

smells like horse sh*t

Suht sitt on olla ühekäeline. Ja ühejalgne. Nüüdseks ehk võin öelda küll, et käsi on juba veidi funktsioneeriv, aga jalale ei tohiks veel kolm nädalat toetuda.
Seni läks kõik ilusti, kuni laupäeva hommikupoole öösel lõi mingi jäleda närvivalu ka veel vasakusse õlga. Käisime Viljandi EMOs, arst vaatas mind, saatis korra röntgenisse, tegid õlast pildid. Nagu ka arvata ei leidnud sealt mingeid luulisi muutusi, kirjutas mulle valuvaigisteid välja ja käskis nädala pärast kirurgi juurde aja kirja panna, kui ikka veel valutab.
 Pullikaka, ma ütlen.

Õlg valutab muidugi edasi.

Ja kes endiselt veel ei tea, siis kevadise kauni ilma puhul otsustas hobeseloom võtta üles kiiremad tuurid ja nii ma siis aiglas maandusigi. Enne seda veel muidugi vastu puud ka. Eks seal oli kindlasti mitmeid olekseid-polekseid jälle. Nii minu möödalaskmist kui ka hobuse ootamatut käitumist. Kuigi.... olukorras kus see on tal juba neljas minematõmbamine, võiks seda juba oodata, aga no kaotasin ta eelneva hea käitumise varjus jälle valvsuse. Mis seal ikka. Juhtub. Nüüd tuleb terveks saada ja kooliga tegelema hakata.

Kusagilt aprilli keskelt peaks ma minema ka mingitele keevitaja algõppe kursustele, mis mul sügisel käimata jäid. Toona jäin napilt kursuselt välja. Esimesed nädalad on teooriaõpe, mis on tasuta, hiljem peaksid tulema ka praktilised tunnid, kuid võib juhtuda, et neid ma ei võta, kui need on tasulised. Natuke palju tahavad raha saada selle eest, praegu mul küll välja ei mängi.

ja nii ta veereb. edasi, ikka edasi.

1403

Seni, kuni ma pole leidnud originaalsemat viisi kuidas postitusi märkida, jätkan nende nummerdamisega.

Kaks nädalat on läinud kiirelt, asjalikult ja töiselt.
Esmaspäeval sai võetud ette kauaoodatud autoremont. Selle tarbeks käisin juba kaks nädalat varem nagu uni kooli majandusjuhatajale aeg-ajalt meelde tuletamas, et kuule, mul oleks vaja seda head suurt garaaži seal Vilma kompleksis üheks päevaks kasutada. Hr Ain, kes on mõistlik mees ja on varemgi näinud(loe: nägi eelmine kevad, kuidas me kaks päeva samal autol ust ja tiiba vahetasime), mida ma oma autoga suudan korda saata, sai olukorrast aru. Nii õnnestus siis esmaspäeval kusagil 11 ajal päeval auto kanali peale lükata. Siis hakkas pihta kiire autouste eest monteerimine ja samal ajal küljekarbi õigesse suurusesse-kujusse tampimine. Lahti lõikama seda kortsu sõidetud ollust me ei hakanud, kuna rellakas teadupärast eritab häid sädemeid ja see jama mida sinna karpidesse sisse topitakse tahab hästi põlema minna.

Sel samal põhjusel sai eelnevalt valmis väänatud jupp küljekarpi lihtsalt paari punktiga kinni tõmmatud ja altpoolt julmalt plekikruvidega läbi põhja. Eelnevalt värvitud uksed, mis hämmastavalt on isegi täitsa sama värvi, said kah ette, polstrid külge, ja siis oli juba kell niipalju et hr Ain tuli uksi sulgema ja meid välja viskama. Niih...

Sellega jamad ei piirdunud. Kuna ma ustega võtit kaasa ei saanud, tuli lukusüdamik ära vahetada. See tähendas juhiukse teatud määral lahti kakkumist. Mis omakorda tõi kaasa hr Ollile päris palju peavalu kui ta seda kammajaad tagasi hakkas kokku panema. Kui muud asjad on Volvoraatoril enam-vähem mõistlikult ehitatud, siis uste sees olevad mehanismid pole kindlasti seal kategoorias. Ahjaa, et miks ma ise seda kokku ei pannud...sest mul pole nii pikka meelt, et selliste asjadega (loe: asjad mis on debiilselt ja mõistusevastaselt ehitatud...ja ahjaa, elektrisüsteemid ka!)  tegeleda, ma lähen umbes kolme ebaõnnestumise järel täiesti marru, röögin, peksan asju, loobin kõik laiali ja siis lähen ja mossitan nurgas ja kisun pool pakki suitsu enne ära kui uuesti üritan. Hr Oll on veidi parem sellistes asjades.

Kuid hoolimata meie ponnistustest, ei saanud me tööle ei kesklukku ega elektriakent.
Kesklukk ei tööta siiani. Elektriakna saime tööle. Selgus, et kui juhiukses olev akna lüliti on lahti ühendatud, st ei ole sillatud, ei toimi ka keskkonsoolis olev lüliti. Nalja kui palju. See krdi lüliti läks mul juba eelmise remondi aegu katki ja kuigi ma panin ta kuidagi kokku ja ta oli sillatud, siis ilmselt viimase aknaremondi aegu lagunes ta lõplikult laiali ja meie otsisime nagu haiged jänesed taga põhjust, miks aken ei tööta. Küll mootorist, küll juhtmetest... P*tsi, lüliti oli vaja ära vahetada. Nüüd toimib jälle.

Sellegipoolest ei saanud ma ülevaatuselt täna läbi. Rooliotsad...need kuradi rooliotsad. Ülejärgmine esmaspäev saavad vahetatud.

2802

Veebruari viimase päeva puhul otsustasin jälle endast märku anda. Tegelikult on üht-teist ikka rääkida ka.

Viimasest postistusest on möödas juba rohkem kui kaks kuud ja elu läheb ju ikka edasi. Küll mõne pohmakapäeva puhul kaks päev tagasi, kuid lõppkokkuvõttes siiski edasi.

Jaanuari esimestel nädalatel suutsin lobjakasajus oma auto üle kontrolli kaotada ja teel välja juhipoolse küljega vastu liiklusmärki sõita. Selle tulemusel sõidan juba kuu aega Olli autoga ringi ja poetan iga kord pisara kui kütust paaki juurde valan. Võiks ju arvata, et ei ole nii suur vahe, aga krt on ikka küll kas sõidan paagitäiega 900-1000 km või 600-800 km.

Autoga ei juhtunud tegelikult hullu midagi, hunnik üleliigset plastikut pudenes küljest, mõlemad uksed läksid lömmi ja küljekarp on...noh, mitte just kõige sirgem. To make matters worse lõppes janauarikuuga ka ülevaatus ja nüüd on siis veebruari mu Smurf seisnud ja oodanud kunas mul õnnestub uued uksed külge saada ja karp ära keevitada. Kõigi eelduste kohaselt peaks ülejärgmine esmaspäev olema võimalik need tööd ette võtta. Keeping fingers crossed. 

Ja teine suurem uudis mu elus on see, et olen otsustanud lõpetada oma töö Maria talus. Suurt tseremooniat polegi. Lihtsalt aitab. Minu töö siin on tehtud. Kui mu ainus mõte igal reedel on "ma ei taha tööle minna" ja igal pühapäeval "ma ei taha enam sinna tagasi minna" siis on aeg edasi minna. Kõige hullem on see vahemaa, see 1,5-2 tundi puhtalt sõitmist. Ei ole olemas asendamatuid inimesi, ma tean, et ka mina pole üks neist. Mul jäi küll nii mõnigi asi tegemata, kuid tulevad ajad kui saab neid ambitsioone uuesti püüda.

Aga et mis ma siis tegema hakkan? Ei tea. Praegu ei tea. Mõtlesime hr Olliga, et hakkame töötuteks. Tegelikult tahab kool saada tähelepanu ja seda nii piisavalt palju, et ma ei tahaks hea meelega üldsegi töötamisega tegeleda, aga ilmselt peab. Näis noh, hobustega jamamist veel päris ära ei lõpeta, selleks on liiga palju juba vaeva nähtud, aga tööna ma seda teha enam eriti ei tahaks. Mõni asi võiks jääda siiski hobiks.

Nuvat.