Vahel kutsutakse inglid tagasi

Ma ei ole usklik. Ma ei usu traditsioonilist Jumalat või Allahit või Jahvet. Ma ei isikusta jõudu, mis seisab meist kõrgemal. Kuid kas ta tegelikult ongi meist kõrgem. Ta on tegelikult meie sees. Me ise oleme Jumal, Allah ja Jahve. Meie oleme need, kes otsustavad. 

Kahjuks võtab mõni mees seda vahel liiga tõsiselt. Võtab endale õiguse jagada ja valitseda. Või siis üleüldse mitte jagada aga ikkagi valitseda. 

Laupäeva hilisõhtul lõpetas ühe sellise "jumaluse" idiootsuse tagajärjel üks ilus inimene oma tee siin ilmas. 

Sinu tee oli liiga lühike. Sul oli veel palju ees. Ma jään sind mäletama. 

Näeme veel, Hanna-Mary. 

16.07

Ma usun, et nii mõnigi (ehh, no tegelt ma pigem lihtsalt loodan, et kedagi veidi huvitab) ehk tahaks näha mingeid pilte minu siinviibimisest, aga teate, ma pigem kurvastan teid- ma olen lihtsalt liiga laisk, et pilte teha ja sikutada.

Kuid mida mul siis öelda on kah...möödunud nädal oli kuidagi pehmelt öeldes sitt- ilm oli nöga, üks jama juhtus teise otsa ja see aeg muudkui venis ja venis ja ikka veel venis. Kõiksugu kriisisituatsioonid ikka näitavad jällegi kas või kuidas keegi oma kohale tööle sobib. Ma leian, et tulin omadega välja. Sain hakkama.

Kuid päevad pole vennad ja ööd on meil mustad. See nädal on teine. "Project Meatball" käitub hästi, me räägime juba samas dialektis. Järgmine nädal tahaksin mõne oskajama lapse talle selga saada, et näha kuidas ta teise ratsanikuga käitub.

Aeg läheb lennates kui muudkui tööd teha vihud ja hommikust õhtuni tegevuses oled. Nüüd juba olen nõus, et vajan ühte vaba päeva.

Belgium vol 2: Minu Ardennid

Ehk Brüsseli Kroonik on tagasi aktsioonis! Möödas on viis kuud ja jälle olen ma tagasi samas punktis, kust poolteist aastat tagasi alustasin. Noh, tegelikult siiski mitte- olen vanem, targem, ilusam ja osavam. Vähemalt tahaksin olla.

Juba siis kui jaanuaris tagasi Eestis olin, teadsin, et suvel tulen jälle Belgiasse. Isegi veel varem teadsin, et tulen, ma ei ole kunagi oma aastast siinviibimist pidanud ühekordseks projektiks. Ma pean tunnistama, et seekord ei olnud mul kerge siia tulla. Lühikese ajaga suutsin ma Eestis juba endale elu tekitada, hämmastav kas pole. Töö, kool, elu...no ja neljajalgsed ja neljarattalised, kes kõik tahavad tähelepanu...nojah.

Igal juhul olen nädalakese ja pisut peale elanud Prantsuse piiri äärses Bohan' külakeses, kus elu käib vaid suviste turistide rütmis. Kui muidu on siin elanikke 300 ringis, siis suvisel kämpingute kõrgajal liikleb siin korraga umbes paar tuhat inimest rohkem. Ja jah, ka siin oli inimesi haaranud jalgpallipalavik (keegi küsis midagi selle kohta). Umbes täpselt selle ajani kui Belga Argentiinalt kotti sai. Nüüd elatakse hinges Hollandlastele kaasa.

Esimene nädal tajusin, kuidas ma iga päevaga üha rohkem väsisin, küll vaid 350 m merepinnast, kuid siiski kõrgemal kui ma harjunud olen, ja õhku jäi mulle väheks... siit siis vihje, et ilmselt tuleks suitsetamine maha jätta, oleks ehk rohkem õhku mida hingata....no ei...kuni mul veel suitsu on.... Nüüdseks olen enam-vähem kombes ja suudan õhtul ka veel asjalik olla.

Ahjaa, mul on siin projekt. Ma kutsun teda "Project Meatball". 12-aastane haflingeri mära, kellest peab saama veel selle kahe kuu jooksul lastele sobilik ratsaponi. Noh, kas ta just lastele sobilik saab olema, aga ratsutab ta küll juba. Areng võrreldes eelmise nädalaga, kui ta edasiajava käskluse peale mind lihtsalt sirgelt maha üritas loopida, on märgatav- me liigume ja suudame peatuda ja suudame edasi ka liikuda. Success!

Ja AUTO! Jaa muidugi, mul on auto ka! Mesa elab hästi, tänan küsimast. Külmalt käivitub sitasti. Aga midagi teha pole, vaadakem passi, kauakest see mootor ilma nokitsemata on juba olnud...kaua... Üks silinder ei taha väga hästi teistega kaasa tulla.

vat niiviisi elame siinpool mägesid :)