Maria talu

Muidu on ju kõik hästi, ainult tuba on suht jahe ja hobused on liiga äravahetatavalt ühte nägu- neli ühte värvi, enam-vähem ühesuurust ja kõigi nimed algavad E-ga. Tee siis vahet, kas see, kelle sa just koplist kinni püüdsid oli Eomer või Everest. Äkki oli hoopis Elmer... Küll see ükshetk tuleb. Seon neile erinevad tutid pähe, küll siis meelde jääb.

Mis mul siin siis on- mul on 15 igavlevat turistihobust, kes kõik peaks teoreetiliselt saama suveks saledaks ja vormi. See ülesanne pole just kergete killast, kui 7 eestlast elavad päevad läbi pea heinapallis. Nad ise sarnanevad juba nendele heinapallidele mida nad mõnuga hävitavad. Üritasin täna tabada ühe ribisid, mis olid peidus vähemalt 3 cm karva ja 5 cm pekikihi all. Saab olema paras katsumus neid veidigi siledamaks saada. Vahel ei saa inimesed aru, et ülekaal on loomale ohtlikum kui alakaal. Eesti hobune on niiehknaa loom, kes suudab end ka asfaldi peal paksuks süüa. Minu ülesanne on siis need eestlased järjepanu ees käima õpetada ja ühte raskeveokat veidi korrale kutsuda. Saan aru, et ta on siin viimasel ajal eriti lõbus olnud...mis teha, palju süüa ja vähe tööd...

Lisaks hobuste treenimisele pean tegelema ka laste trennide (niipaljukest kui neid nüüd saab olema) ja ka turistidega. Lumepuuduse tõttu on meie peamine sõiduriist vanker, millega aga tundub, et ei ole väga lõbus metsa vahel seigelda. Homme katsun selle raskeveoka siis ette võtta, näis noh mis sellest asjast saab ja kes sellest võitlusest eluga väljub. Maneež on küll olemas, kuid kahjuks on pinnas küllaltki kõva ja erilist trenni seal teha just ei saa. Kardan, et isegi korde otsas saab olema keeruline loomi normaalselt jooksma panna.

Kaeme perrä, kas tõmmas' kerrä.

Brüsseli kroonika vol 19: Kojujõudmine

Asjasse rohkem pühendatud inimesed juba teavad, et ma olen tegelikult juba nädal aega Eestis olnud ja teavad ka seda, kuidas kõik sündis. Neile, kes seda ei tea...noh...nüüd siis teate. Tsau!

Nädal aega ja juba on autol väsimus peal. Eile andis järgi geneka rihma pinguti, mistõttu rihm vabakäigul töötades laperdas ja mul soovitati tungivalt edasi mitte sõita. Niisiis seisab Volvo nüüd Põlvas ja ootab oma saatust, ehk remonti. Rihmade vahetus oleks niikuinii varem või hiljem ees oodanud...noh nüüd tuleb see siis varem ette võtta.

Samas tuleb anda sellele autole ka au- Belgiast Eestisse tõi mind kindlalt ja ilma erroriteta ja ka -20 külmaga soostus lõpuks siiski käivituma. Eks see ongi kahjuks parasjagu sellises eas, et hakkab vaikselt nõudma igasugu pisiremonte- 275 tuh varsti kella peal. See selleks.

Aga mul on tegelikult suur heameel olla tagasi Eestis, sest olgu mis on, aga ma olen oma inimeste seas. Isegi kui muidu võib elu olla keerulisem, kiirem ja stressirikkam, siis tegelikult on mul siin võimalusi palju end üles ehitama hakata- tuleb vaid ettevõtlik olla ja endale konstantselt jalaga tagumenti taguda...siis hakkavad minu puhul asjad palju kiiremini liikuma.

Homsest asun tööle Pärnumaal Maria talus hobuste treeneri ja n-ö groomina. Mul on 15 hoolealust kes kõik on turismile suunatud hobused, sport ei ole eesmärk. Minu ülesanne on tegeleda nii loomade kui inimestega, pean läbi saama hästi mõlematega. Näis noh  kuidas see koostöö sujuma hakkab- kas ma suudan piisavalt kiiresti piisavat tulemust näidata, et minuga võidaks rahul olla, seda näitab aeg.

Brüsseli kroonika vol 18: Het laatste week

Niisiis algab mu viimane töönädal Belgia kuningriigis. Täna õhtul viisin bossid rongi peale, teisipäeva lõuna paiku peaksid mulle külalised jõudma. Eesolev nädal on sisutihe ja aega kui sellist vist küll väga ei ole. Neljapäeva õhtul tuleb Julia ka tagasi ja seega on 90% tõenäoline, et me saame, nagu plaanitud, laupäeva hommikul siit teele asuda. Kõikide ennustuste kohaselt peaks olema tagasi hiljemalt pühapäeva öösel.

Kolmapäeval käisin veel korra Brüsselis, seekord siis autole numbrimärke saamas. Need ma ka sain ja reedel keerasin need auto külge ja tõin kullakese garaaži juurest ära. Aega ja närve ja kõige rohkem raha(!) läks küll, aga tundub, et lõpuks võid isegi asja saada. Edasi astub täitsa usinalt see väike putukas (jah, see on tegelikult ikka täitsa väike auto) selle kere jaoks on seda mootorit enam kui küll. Kusjuures minu arvates on salong isegi mürarikkam kui Mersul. Samas võib ka olla, et Mersu puhul on kõike muud mida tähele panna peale mootorihääle. Mine seda tea...

Kogu selle autoostu saaga panen kunagi veel ka täielikult kirja hoiatavaks eeskujuks kõigile, kel kunagi tuleb pähe mõte siit riigist autot ekspordiks ostma hakata. Hetkel veel ei ole tahtmist sellega tegeleda, ehk paari päeva pärast, kui selleks ajaks pole mul vimm siinse süsteemi vastu nii palju lahtunud, et ma ei viitsi enam oma pead selle teemaga vaevata.