Kahe jalaga maha

Tere. Mina olen Kristiina. Olen oma elu viimased 11 aastat õppinud elama. Tunnistan, et olen täielik iseõppija, seega ma olen teinud palju vigu, mida edaspidi üritan vältida. Ma pole seda kunsti veel täielikult omandanud, kuid iga päev on õppetund, millest üritan mõnda kasulikku kõrva taha panna. Seega vabandan juba ette, kui mu jutt võib vahel kõlada lapsikult, naiivselt, ebaküpselt või koguni rumalalt. Olen teel eneseparandamiseni ning see pole kerge. On raske astuda jälgedesse, mida on ette teinud keegi, kelle sammud on oluliselt pikemad, kui mu jalad eales õpivad kõndima. Iga päev näen ma edusamme, iga juhtum mu elus õpetab mind end rohkem kontrollima, rohkem ennast teadvustama.
Ma näen vaeva. Kuigi ma ei taha. Ma olen oma vanuse kohta juba niigi liiga vana. Ma ei taha olla liiga täiskasvanud. Tahaks lumesõda mängida ja õunaraksus käia. Ma ei tahaks üldse mitte vastutada. Mind ei rahulda mulle peale sunnitud koorem. See surub mind üha madalamale, kõvemini vastu maad. Kahe jalaga maha. See hävitab mu unistused, see tapab juba eos igasuguse lootuse võimatute asjade võimalikkusest, aga ma vajan oma unistusi! Miks ei tohikski mul olla oma ideaalset maailma, kus ei ole valu, ei ole haigusi, kus kõik on kõigi jaoks täiuslikud. Iseenda jaoks täiuslikud.
Ja kui ma üritangi hakata vastutustundlikuks ja end ankurdada, siis peetakse seda valeks. "Oled veel liiga noor." "Naudi elu!" "Vaata ilma, enne kui pere lood!"
Türa, mida te minust tahate!?!

Brüsseli kroonika vol 14: Soome ehitaja

Ehk lugu sellest, kuidas Krissu käis Volvosid jahtimas, kaardimängus haledalt pähe sai ja selle tagajärjel alasti mööda Belgiat ringi jooksis ning ka mõningaid muid juhtumisi, mis vahepealse kuu aja sisse mahuvad.

Alustame kaugemast minevikust. Ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi, mis on kaugemal kui kolm päeva. Usute või ei...nii lihtsalt on. Ühel kaunil päeval käis Brüsseli kroonik lõpuks ka Brüsselis endas ära. Ma ei oska midagi põhjapanevat öelda selle linna kohta. See on kohutav paik minusuguse metsaelaniku jaoks, kuid minu kirjaniku ja kunstnikuhing tahaks sinna jäädagi. Vähemalt paariks kuuks. Uskumatult räpane, kole, vastik, kohutava liiklusega (kui te varem pole Belgias rattaga liigelnud, siis ma ei soovitaks esimeseks kohaks, kus seda katsetada Brüsseli kesklinna valida, võite surma saada), inimesi on palju. Liiga palju. Aga mingi osa minust tahtis ringi keerata ja vaadata tagasi nendele tänavatele, seal elavatele inimestele ja lihtsalt istuda ja jälgida seda inimevolutsiooni taset, mis valitseb nö "Euroopas". Brüssel jääb ilmselt minu jaoks tabamata imeks, mille võlusid ma kunagi ei näe. Rongiga öösel sealt läbi sõites, seirasin sealset punaste (tegelikult küll roosade) laternate tänavat, kus neiud end vaateaknal möödujatele müüvad. Tahtsin olla seal, kõndida, vaadata. Imetleda. Mingi osa minust tahtis ennast seal müüa. Hämmastav, kas pole. Noh...selline ma kord olen....

Pärast Brüsselit käisin vaatamas üht Volvot. Kaunis isend, nii kehalt, kui vaimult, kui auto kohta saab nii öelda, kahjuks kergelt tõbine, mistõttu ta hetkel valikust välja jätsin. Aga sellega ei piirdunud veel mu jaht Volvodele, mis ilmselt jätkub veel ka homme. Seda juhul kui saan enda käsutusse Mersu, mis mind mõne Volvoni viib. Keeruline eks... :) tegelikult mitte. Lõpuks ma ilmselt siiski lähen siit ikka Mersuga, mis on minu jaoks kergem, kiirem ja odavam lahendus, kui teise auto ostmine. Aga see selleks.

Kust tuli see kuradi Soome ehitaja...ma ei tea. Eestist ta igal juhul tuli. Tema on see, kes mulle kaardimängus korduvalt pähe tegi ja niisiis avastasin ma, et alasti öösel mööda võõra riigi pinda jooksmine on kindlasti midagi, mida igaüks peaks proovima. Nüüd võin oma "To do" listi veel ühe ristikese juurde tõmmata ja olla rahul, et mu aastane Belgia lähetus pole täiesti asjatult möödunud. Juba paari nädala pärast ootab mind ees veel üks kogemus, mida väga siit riigist otsin, nimelt lähen üritusele " I love techno", kus esineb suur osa DJ-de paremikust, nagu Knife Party, Martin Garrix, Baauer, Disclosure...ma ootan seda... (http://www.ilovetechno.be/?page_id=957) God dammit, ma tahan minna ja end välja elada!

Niisiis oli mul nädal aega lõbusat elu, kui mul oli elamine mehi täis. Mehed läksid juba koju ära. Sellest on kurb. Nüüd tuleb mul järgmised kolm kuud üle elada, kuniks ise saan käigu sisse panna ja tuld tõmmata. Mind oodatakse Eestis. Ma tean seda. See innustab iga järgmist päeva hingega ette võtma, et see edukalt seljatada!

and now sit back and enjoy the beat...