Nüüd on see siis jälle kohal- masendus. Käisin kaks tundi linnas ringi lootuses, et ehk suudan ta maha raputada, aga ei õnnestunud. Tagasi kodus tabas see mind uuesti ja veel tugevamini. Liikvel oli lihtsam olla. Tuul toob häid mõtteid pähe. Kõndisin rongijaama kus seisis ees Tallinna rong. Tekkis vastupandamatu tung hüpata rongi peale, saata kõik kuradile ja minema sõita. Aga ei, miski ei lubanud mul seda teha. Vist kohusetunne. Ma ju tean, et jamade eest põgenemine ei ole samm nende lahendamise teel. Vastupidi- see ainult tekitab neid juurde.
" Ja sa kordad peas seda nime nii- ja naapidi. Sa võtad ta algosadeks, sa töötled ta nii läbi kuni tal puudub tähendus, ta on vaid üks fraas elust, mida tahad elada kuid tiivad on lõigatud ja jalad murtud. Pole jaburamat asja kui see nimi, aga iga kord seda sosistades tunned kuidas sisemus keerab end kahekorra ja tahab end vabaks rebida, lennata, hõljuda kusagil neutraalsel kõrgusel, jälgida asjade kulgu neisse süüvimata. Ja iga kord seda sosistades sureb miski su sees veel kord."
Liiga kaua...
Ja nüüd istungi ja lasen Lauri Saatpalu häälel oma kõrvu paitada ja mõtlen, miks ma teed ületades auto alla ei oleks võinud jääda. Äkki oleks midagi sellest paremaks muutunud. Sellega on vist sama moodi nagu enda uputamisega kui oskad ujuda- ei tule midagi välja, kui ikka tõsiselt ei taha. Ja mina ei taha põgeneda. Ma tahan oma asjad ära klaarida, aga kui kõik ei sõltu vaid minust, siis on üsna raske end motiveerituna hoida, kui mitte millelegi(kellelegi) ei saa loota. Ja nii ma haungi oma tumedaid mõtteid, kunas end käsile võtan, ei tea veel, aga see peab toimuma varsti.

This is a man's world

http://www.postimees.ee/705844/eul-eelnou-halvendab-tudengite-toimetulekut/
Ja nii siis juhtubki, et isegi mina pean hakkama poliitikasse süüvima. Kuigi mind poliitika suurt ei huvita. Mul pole lihtsalt tahtmst teada sellest läbini räpasest eluvaldkonnast rohkem kui hädavajalik. Teate, see tekitab lihtsalt sellise jõuetu tunde, kui jälgides uudiseid saad aru, et hoolimata meie maal väidetavalt valitsevast demokraatiast ja inimestest, kes selle õiglusele loodavad, saavad asjad olema ikkagi täpselt nii, nagu arvavad need ületasustatud tegelased seal põhjaosariikides mäe otsas. Ja nii siis mulle väidetakse, et Eestis on elu jube ilus ja mina olengi vaid üks paranoiline pessimist, kes peaks kusagil kapi taga omaette istuma. Nojah, tõepoolest, tulevik näib uue kõrgharidusreformi valguses ju nii helge, et ilmselgelt pole põhjust pessimismiks. Mõnes mõttes saan ma aru riigi seisukohast- tahetakse, et toetuste eest ikka tõepoolest õpitaks, kuid minus elab ennekõike veel vähemalt 3 aastat ka üliõpilane, kes peab nende samade õppetoetustega toime tulema. Väidetavalt tahetakse luua kõigile tudengitele ühtlased võimalused, kuid mina näen siin hetkel midagi muud. Kui õppetoetuste saamiseks peab täitma õppekava 100%-liselt, siis tähendab see, et samal ajal kooli kõrvalt õppivad tudengid peavad valima- kas õppida ja üritada ära elada vaid toetustega, või käia tööl ja õppida end lolliks, sest vastasel juhul ootab ees tasuta õppekohast ilma jäämine. Tudengite olukorra võrdsustamist kui sellist mina siin ei näe, sest selline seis seab eelisolukorda ikkagi jõukamatest peredest pärit üliõpilased. Aga noh, milles ma räägin, meil on ju tegemist kapitalistliku ühiskonnaga ja kuna praegune majanduspoliitika pürgibki selle poole, et suurendada tarbimist (sest vastasel juhul oleks ju kapitalismiga kööga) siis ilmselt ongi nende tegelinskite eesmärk suunata tudengeid rohkem õppelaenu võtma.
But then again...mida mina ka suurte meeste tähtsatest asjadest tean.
(tegelikult ma räägiks pikemalt ka, aga mul tuleb lihtsal endale ka juba masendus peale, kui ma sellel teemal pikemalt peatun. Parem must minevik, kui lilla tulevik, aga hetkel see tulevik just nii värdjalikuna näibki!)

Who's laughing now?

Aastavahetuse-järgselt kütab Eesti meedias kirgi Tujurikkujas näidatud klipp hiid-Halonenist ja hiid-Ansipist Tallinna linna lammutamas. No ja ega siis minagi ei pääse puu tahagi selle teema eest. Õigemini pääseks küll, aga ma ei taha. Ma tahangi vahelduseks rääkida millestki mõistlikust, after all, kusagil on minulgi kupli all peidus mingi aju sarnane moodustis mis vahel endast märku annab ja siis hoidke oma piip ja prillid, sest siis ajab Krissu suust välja juttu, mida kuuldes vanemad laste kõrvad katavad ja koerad saba jalge vahele tõmbava ja ulguma hakkavad(...ja ma just rääkisin endast kolmandas isikus, kas saab veel suurem egoist olla...Never mind).
Noh, mida siis arvata eelnimetet klipist. Kas tegemist on lihtsalt tülikiskumisega oma heatahtlike naabritega või surkasid saatetegijad tulise ora üsnagi sügavalt kellegi hella kohta? Mina isiklikult arvan viimast. Kõik saates esitletud olukorrad peegeldavad väga teravalt Eesti ühiskonnas tänapäeval levinud probleeme ja ma tegelikult tervitan väga televisiooni sedasorti tegevust. Olen alati arvanud, et see peakski olema üks avaliku meedia ülesandeid. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei vaata telekat. Seda esiteks sel põhjusel, et minu arvates on televisiooni meelelahutuslik pool liiga üleküllastunud Ameerikalikust jalaga-perse huumorist, mis no vabandage väga, ei ole juba aastaid naljakas olnud ja teiseks pole mul telekatki. Võib-olla kui oleks, siis vaataks ka, kuigi ma sügavalt kahtlen selles.
Erik Tohvri nimetab oma artiklis antud klippi sõjakuulutuseks heale sõbrale, kuid mina ütleks pigem, et Soome presidendi asemel pilgatakse hoopis eestlasi ja Ansipit. Kas tõesti pole sarkasm see, kui inimesed hüüavad pikali oleva Ansipi kõrval talle ergutussõnu vaid selleks, et kobakäpp nad järgmisel hetkel oma käega lömastaks? Ja mis on Ansipi esimene relv Haloneni vastu? Inimesed. Suure kaarega virutab ta talle peotäie oma "hoolealuseid" vastu rindu. Kas see ei näita Eesti riigi suhtumist oma rahvasse?
Mina tõstan käed pea kohale ja aplodeerin inimesele, kes selle klipi välja mõtles. Vahet polegi, kas teiseks pooleks on Halonen või Putin, igal juhul on klipp väga täpne rusikas silmaauku näitamaks ja tõestamaks, mis siin riigis valesti on.