Cacao!

Istun oma elu kolmandas elukohas ja joon kakaod. Varsti korjan asjad kokku, et jälle kord lahkuda. Liigun joogikohtadele pisut lähemale. Tegelikult on täitsa naljakas jälle kolida. Kuu aega sai ära elatud siin ja jälle pakin asjad kokku ja...edasi. Meenub Nirti raamat "Ja anna meile andeks meie võlad...", mille endale hiljuti soetasin. Lilit kolis ka palju. Põgenes elu eest. Tegelikult oli väga hea raamat, mõtlemapanev. Olen viimasel ajal üldse neetult palju elu üle mõelnud. Võib-olla on asi sügises- surev aastaaeg sunnib mõtlema elu definitsiooni üle, eesmärkide ja mineviku peale- aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on liiga palju vaba aega mida mõtlemisega täita. Mida muud ongi teha bussis sõites, jalgrattaga vändates, voodis magama jäämist oodates...Täna süüdistati mind jälle pessimismis. Noh, see on juba kolmas kord ja kolmas inimene, seega peab vist tõdema, et ma olengi pessimist.
Noh, eks ma siis katsun vaadata elu helgemat külge ja mitte masendada kaaskodanikke oma negatiivsete vaadetega elule, tundub, et kõik tahavadki olla pigem kaunis, ümmarguses mullis, kui sattuda vastamisi reaalsusega. Jep, everything is fucked up, nagu ütleb Margus Karu, aga kahjuks peab sellega toime tulema, tahad või ei.

Eesti Tarbekunsti-ja disaini muuseum

Muuseumid on ühed igati vahvad paigad ikka. Aga meie ülesanne teisipäeval oli valida välja üks ese hulgast, mis meile hoidlast vaadata-näppida toodi (jaa, me saime eksponaate oma pisikeste käpakestega näppida... okei, kindad olid ikka käes :D ) ja see siis võimalikult täpselt üles joonistada ning koduse tööna nende motiivide põhjal uus ehe või vorm kavandada. Sounds like real pain in the ass, right!? No see ongi tegelikult, aga mis seal ikka, peab vastu pidama ja üritama rongil püsida, sest kui ükskord on maha jäädud on väga raske kaotatut tasa teha. Kunagi kaunis tulevikus peaks oma uurimistööd ka hakkama tegema, sest tegelikult on varsti aega väga vähe järel ja mina, kes ma alati kõik viimasele minutile jätan peaks juba hakkama seda ennetama. Eks näis...
Kindlasti oli mul ka midagi tähtsat rääkida, kuid hetkel ei meenu, et mis see olla võis. Homme Tartusse Eesti Rahva Muuseumi ja siis juba pulma...

Psühhopaatia!

Just nii nimetaksin ma 4-tunnist psühholoogia loengut. Eriti veel, kui ma sealt põhimõtteliselt midagi uut teada ei saanud. Keskkoolis sai juba Freudi, Jungi, Rogersi ja Maslowga tutvust tehtud- tõsi, mitte küll nii põhjalikult- aga üldjoontes on ju kõik sama. 30 lehekülge konspekti pähe õppida ja võib minna eksamit sooritama. Ahjaa, siiski, referaat tuleb ka seminaritööna teha. Lisaks ühele uurimistööle. Tundub, et keskkoolis tehtud uurimistöö kogemus tuleb igati kasuks, kuigi seekord tuleb teha siiski uurimuspõhine, mitte küsitluspõhine töö. Kolmandal nädalal hakkab alles tõsine kool pihta. Seda ma tegelikult juba ootasingi, kuigi ma olen endiselt õudne lohe ja iseseisev õppetöö on ikka tõeline pingutus minu jaoks. Aga eks ma pean siis end sundima :)
Kujutan vaid ette, kui sillas oleks mu keskkooli psühholoogiaõpetaja mu praegusest lektorist... iccicc...
Tegelikult mulle psühholoogia väga meeldib. Freudi teooriad laste arenguetappidest on küll pisut jaburad, kuid ometi on isegi neis teatud loogika sees. Ja noh unenägude seletuste puhul usun ma pigem Freudi, kui mingeid ulmelisi seletusi teatud sümbolite tähendusest. Lõppude lõpuks on asi siiski tunnetuses ja eneseanalüüsivõimes. Ahjaa, sain uuesti kinnitust, et olen temperamenditüübilt koleeriline sangviinik. Seega, kui te mind täis peaga metsa magama lohistate, siis ärgates võin ma teid mõttes veidi sõimata ja siis rahulikult kodu poole astuma hakata xD
Nii palju kirjatööd on teha, aga mina blogin... typical!:D

Eesti Vabaõhumuuseum

Sellel semestril on mul palju Tallinna-vahet siiberdamist. Täna oli siis esimene käik Vabaõhumuuseumisse. Pean ütlema, pärast muuseumis veedetud suve on mulle tekkinud pisuke professionaalne kretinism ning ma tõesti nautisin muuseumis käimist. Varem surmigavana tundunud tegevus oli tegelikult väga huvitav ja hariv. Kuna väljasõit oli terve rahvusliku käsitöö osakonnale, siis oli veidi naljakas vaadata, kuidas eristusid selgelt erinevate õppekavade tudengite huvid; rahvusliku tekstiili tudengid pöörasid rohkem tähelepanu erinevatele käsitööesemetele ja nende teosusele, ehituse-poisid vaatasid ehitiste konstruktsioonilisi iseärasusi ja no metallikad otsisid üles iga sepistatud uksehinge ja hobuseraua ja kiikasid kaua ja huvitatult igasse sepikotta. :D
Mina, lisaks eelnevale, jõudsin veel ka ühes aias röhkinud põssat sügada kuni see mõnust porri külili viskas ja hobusemehega pisut asjalikku juttu ajada. Päev igati korda läinud, and five points to... me! Again!
Järgmisel nädalal Tarbekunsti muuseumisse. Loodaks sealt sarnast emotsiooni või vähemalt veidi innustustki õpingutele saada :)

Let Me Out

Mu külalisesinemine Muuseumis läks täiesti edukalt. Ma säilitasin kõik oma ihuliikmed, sain vaid korra jalaga lüüa ja sedagi mitte kuigi kõvasti, pisike sinikas vaid, ja mis kõige tähtsam, mul oli hea meel kõiki jälle näha. Tööd oli piisavalt ja polnud nagu aegagi meenutada kunagist tülpimust ja väsimust. Niimoodi paar päeva nädalas on päris tore seal viibida, kuigi arvan (loodan) et enam ma sinna oma jalga ei tõsta. Kui siis vaid kooliasjade pärast, millekohane suuline kokkulepe sai ka sõlmitud ;) Homne päev ka üle elada veel ja siis juba tagasi Viljandisse suunduda.
Ahjaa, sai siis neljapäeval ka tudengielu lõbusamat poolt vaadatud ja VKA avapeol Rubiinis käidud. Bändid olid tasemel ja pidu sai ikka mõnuga pandud. :) Liiale ei läinud. Ei tea, et kohal oleks ühtegi Liiat olnud. xD
Ja enne seda sai ka veel pisut kursakaaslastega istutud ja juttu aetud erinevatel eksistentsiaalsetel teemadel. Põnev tõotab see elu siin tulla. Kohe kui ma linna sisse saan kolitud...

Eks näis mis elu toob...või viib...

Heavy metal!

Vaatan, et viimasel ajal on jube populaarne oma õpingute tarvis mingi uus blogens püsti lüüa. No worries, ei hakka seda tegema, sest laiskus, mu suurim sõber, keelas selle rangelt ära. Ma võin siinsamas ka oma õppetöö üle viriseda. Hetkel küll teie õnneks midagi olulist pole öelda, sest mu 4-aastane pühendumus siin mulgimaal alles algas. Algus on paljutõotav ja hetkel olen positiivselt meelestatud kõike uude. Tundub, et kõige rohkem saan tegeleda alaga, mis kolm aastat on suuresti varjusurmas olnud- kunstiga. Homme on teine tund maalimist. Pean tunnistama, et pärast esimest tundi kui juhendaja mu käest paleti ja pintsli haaras, et ette näidata kuidas peab, olen veendunud, et ma ei tea maalimisest midagi! Kõik mu senised teadmised värvide segamisest ja paberile kandmisest löödi haledalt laiali ja nüüd hakkame siis usinalt uut alusmüüri ehitama. Õnneks pole ma kunagi olnud eriline värvipotimaniakk, seega on mul lihtsam uusi tõdesid omandada.
Ja tegelikult olen ma üsna rahul oma valikuga, sest ilmselt oleks mul kõvasti raskem istuda igavates loengutes ja püüda ärkvel püsida, kui tegeleda millegi praktilisega. Sepatöö praktikat küll ilmselt sel semestril me suurt ei saa, kuna sepikojad on veel ehitusjärgus, aga uuest aastast aetakse ka rauad suure tõenäosusega juba tuliseks. ;)