Järjekordne nädal on lõppenud. Millega ma tegelenud olen? Aga umbes täpselt mitte millegagi. Helistanud läbi maaklereid ja uurinud korterite kohta. Tuju pole midagi teha. Tänane tööpäev maanteemuuseumis oli ka täiesti tühi. Oma ilmselt suve peale ainsa vaba reede õhtu magasin ma rõõmsalt maha ( see tähendab siis, et mitte reede pole vaba vaid laupäev on vaba, et saaks enda korralikult välja magada, kui pidu väga pikale venib) ja muidu ka lastakse mind sujuvalt üle, aga selle üle pole mul õigust vigiseda. Who's gonna save the world from me tonight?
Sweet dreams are made of this...Ja üldse oleks tervislik vähem segast/segaseid panna. You spin me right round baby, right round, like a record baby, right round, round, round... Ja nii ongi!

Juured

Juurte juurimisel juuritakse kõik juured välja! Simple. Vaatan siin oma joomaurkas ringi ja mõtlen, et on tõepoolest aeg juurima hakata. Minu aeg siin lõunanaabrite põhjaosariigis on läbi saamas. Oli tore, kuid elu nõuab oma ja peame edasi liikuma. Kuigi ma varem mõtlesin, et enne kui pole selge kuhu edas,i ei rooma ma oma urust lõplikult välja, siis elu teeb oma korrektuurid, nagu alati ja ilmselt tuleb oma kodinad juba varem kokku korjata kui arvasin. Kuhu edasi näitab elu. Ehkki veidi kahju on jälle edasi liikuda võõrasse ümbrusse kohast, kus juba mõningad tuttavad on, tuleks ilmselt sellessegi suhtuda kui järjekordsesse seiklusse, mida elu meie teele veeretab. Neid on tal ju meeletult palju. Samas olen hetkel viimaseidki sidemeid selle linnaga lõhkumas ja ega ei olegi tunnet, et mul oleks siin enam midagi teha. Eks kui vana läte kuivab liiguvad loomad ka edasi uute joogikohtade otsinguil, egas minagi kehvem saa olla ;)

MIS TOIMUB!?!

Kas Fotoalbum.ee-st on saamas alaealiste pornograafia levitamise sait, kus netipervarid saavad käia end arvuti ees rahuldamas? Kas rate.ee ei meelita enam, või on vaja end ühe rohkem ja rohkem paljastada, ning milline sait sobikski selleks paremini, kui mitte koht, kuhu kõik saavad piiramatul hulgal pilte üles laadida.
Eriti silmakriipivad on kasutaja gabrielgirl fotod, milledel tundub, et kodukootud stuudios, poseerivad lapseohtu plikakesed, pesuväel või lausa poolalasti "varjates" oma olematuid rindu ja võtmas poose, mida heal juhul saab näha keskklassi pornofilmides. Terve antud kasutaja album on täis üllitisi, mida ei saa nimetada ei aktiks ega kunstiks, maakeeli on see kodukootud pornograafia. Rõve on mõelda, mis peitub nende piltide taga, kus seltskond noori pesuväel piltniku kodus poseerivad. "Fotograafi" koduleht on täis pilte, mida ei saa isegi parema tahtmise juures pidada kunstiks, modellide välimus annab alust kahtlusteks, et tegu pole täisealiste tüdrukutega. Kas sedasorti tegevus on Eestis seadusega lubatud?!? Kui pole, siis miks ei võeta sellise pervari peatamiseks midagi ette? Kas lapsevanemaid tõesti ei koti, millega nende tibukesed raha teenivad?
Fucking banaanivabariik!

Beautiful people...

Päevakorras on transpordiprobleemid. Nii naljakas kui see ka poleks, kuigi koha nimi on maanteemuuseum, käib sealt päevas läbi vaid 2 bussi. Üks Võrust Tartu poole ja teine Tartust Võru poole. Muidu sobiks kõik ju hästi küll, aga kuna need liiguvad nii perverssetel aegadel, siis mul on neist kasu täpselt sama palju, kui mullustest makaronidest. Nii jääbki siis üle loota liinidele mis ühendavad Võrut ja Põlvat Puskaruga, kust Varbusele on veel 3 km jala visata, aga nagu see ütlus oligi, siis raskel ajal konn on kala, lits on naine ja rubla on raha. Teine võimalus on kell 6 hommikul Varbuse poole häälega liikuma hakata, mis iseenesest laupäeval võib veel õnnestuda, kuid pühapäeval... eks saab näha, kuidas elu minema hakkab.
Muidu on elu nii piinavalt igav, kui veel vähegi saab olla. Kõik lõbusad inimesed roomavad oma urgudest välja just siis, kui mina raskest tööpäevast väsinult sinna poen. Ilmselt hoian ma sel suvel kõvasti raha alkoholi arvelt kokku, sest aega et seda tarbida jääb väheks. Aga küllap mu tervis mind selle eest veel tänab. Kuigi rahast rääkides, siis sellega on praegu küll kitsas käes, aga samas...kuna enne pole ma vähesega hakkama saanud ;)
_________________________________________________
Everyday I'm shuffelin'

Tööloom

Reedese matemaatika eksamiga sai minu jaoks eksamiperiood läbi. Et seda veidi ka tähistada tegime Grafiga minu mansion'is väikesed dringid ja nagu tavaks saanud (ütles tema, mitte mina) suundusime 300 meetrit edasi Tamula poole "ülieksklusiivsesse" ööklubisse Madhouse. Mingil hetkel sai üks pool meist aru, et on selleks õhtuks juba väga "katki" ja niisiis pärast väikest tiiru linna peal suundusime puhkeasutusse. 5 tundi ööund ja vihmane ilm hoidsid mind terve pika muuseumiöö piisavalt virgena ja nüüdseks ongi juba järjekordne töine nädalavahetus selja taga. Nüüd on siis minu päralt veel mõned nädalad puhkust enne, kui peab tõsiselt igapäevasesse töösse sukelduma. Aga ma ei kurda; teenistus on hea ja töö kerge. After all mina pean vaid ohje hoidma, raske töö teevad mu kaks truud töölooma ära.
Eile käis Maanteemuuseumis suuremat sorti kaameratöö ja kui te varsti kusagil mu nägu teleekraanidel näete, siis palun nähtust mitte ehmuda, selline ma olengi, kui ma olen 5 tundi maganud ja kiiruga end voodist välja vedanud.
Vahepeal on talli lisandunud veel üks varsapunnike, pidi olema üleni must täkk, Tommy Boy V-st. Homme lähen teda tsekkima ja loodetavasti saab õhtupoole üle pika aja korra sadulasse ka istuda ;)
Ja nii ongi!

Päeva pessimist!

Liiga tihti pannakse mulle süüks liigset pessimismi. Jah, ilmselt ma oma loomult seda paratamatult ka olen. Andke palun andeks, kui ma ei suuda alati vaimustuda sellest, et päike paistab ning ilm on soe ja elu ilus. Jah, alati saabki hullemaks minna (kuigi irvhambad seda ütlust mõnikord ka hoopis optimistide kraesse kirjutavad). Ma olengi alati meelestatud pigem negatiivselt ja tõrjuvalt uute asjade suhtes, so what?:D Saan aru küll, et paljudele inimestele mõjub pessimistiga vestlemine rusuvalt, aga olen harjunud mõttega, et mul pole kuigi palju sõpru. Need, kes ongi, on harjunud minu vaadetega ja võtavad neid kui paratamatust, mis tuleb standartpaketis minuga. As all friends should.
Lõpetasin just Kaur Kenderi mõnede sõnul kõige hullema raamatu "Comeback" lugemise. Kummaline, kuid minust ei tekitanud mingit emotsiooni. Ei oska seda raamatut isegi kuidagi kommenteerida. Ei teagi, kas oli liiga hea või liiga halb, igal juhul selline kerge lugemine kergelt rõveda alatooniga. Kui ilge persenuss ja verelaskmine sees on, siis mulle une-eelseks lugemisvaraks sobib. Võikad, groteskini viidud kirjeldused on mulle ju alati meeldinud, nagu Kiviräha "Mees, kes teadis ussisõnadest" juba järeldada võis.
________________________________________________________
peaks tegelema matega, mitte lugema mingeid rõvedusi ja blogima...

Time of our lives

Teate, olen mõelnud, et tarkus on tõeline koorem. Asi polegi selles, et paljud tahavad su pealt kasu lõigata või soovivad, et jagaksid oma tarkust, vaid mida rohkem ma tean, seda rohkem ma soovin, et teaksin vähem. Lihtsameelsetel inimestel on võrratult kerge elu. Nad vaid eksisteerivad oma teekonnal punktist A punkti B. Kuigi neil puudub sisu, sooviksin vahel isegi olla üks neist. Nii lihtne oleks olla vaid kest, mis täitub teda ümbritseva infoga, kuid mis ei töötle seda kunagi vaid funktsioneerib tühipalja andmekandjana.
Tegelikult soovisin ma lisaks sellele veel mõnda heietada, kuid mul on raskusi oma mõtete kirjapanekuga, nagu alati. Ehk on hetkel segavaks faktoriks ka ülalolev laul, mis läbi kõrvade hetkel oma dubstepi kick'iga mu ajusid pehmeks trambib. Thank you very much E, sa viisid mu uuele lainele; nüüd ei peksagi mu ajusid heavy metal vaid D'nB ja dubstep. Ma pole veel selgusele jõudnud, kumma hävitustöö võimsam on, kuid eks see aja jooksul ilmneb, kui pean liikuma klassikalise "Kutse tantsule" peale, sest enamat mu keskendumisvõime ei luba. Ah, et mis on siin seost mu keskendumisvõimega? Vaadake, mõni kuulab õppides klassikalist muusikat, mõni kuulab autoga sõites trance'i, mina kuulan kirjutades D'n'B-d ja tegelikult kõike, mis on piisavalt rütmikas, et mu pulssi üleval hoida.
Seoses sellega, käisin kaunil reedeõhtul tiiru rattaga sõitmas. Iseenesest polegi selles ju midagi kummalist, kui välja arvata fakt, et ma vahelduseks kasutasin liikumiseks enda kondimootori jõudu, mitte hobuse või auto oma. Eriliseks teeb selle sõidu see, et tegin tiiru oma nn lapsepõlveradadel. Mulle meeldib neid juba nii kutsuda, kuigi see ei jäägi väga ammusesse minevikku, kui neil veel kõnnitud sai. Tegin jalgrattal kolm tiiru ümber Viluste põhikooli ja meenutasin neid alkoholi koguseid, mis seal ära on joodud, neid kogunemisi, mis seal on peetud, neid jalkamatše, neid...oh jah, kummaline öelda, kuid kauneid mälestusi, mis mul on seoses oma vana koolimajaga. Mitte kooliga. See kool, oma inimestega ei jää mulle kunagi millegi hea poolest meelde. Õppetöö seal ei olnud midagi meeldejäävat. Meelde on jäänud vaid kõik, mis on koolimaja juures korda saadetud. Naljakas, ent kurb. Siia võiks küll heietama jäädagi, kuid kõik detailid ei kannata taaskord trükimusta. Jääbki mulje, et kõik ilus jääb meist maha kuhugi minevikku. Tänases päevas pole midagi, mida aastate pärast meenutada, millest heldida. Kas kõik ilus jäigi meist maha sellesse aega, kui paljud asjad olid veel keelatud?
Lapsepõlv- the time of our lives?

3/4

Tänase päevaga sai kolmas eksam neljast tehtud. Inglise keele suulise osa eest sain 18 punkti 20st. Minu arvates kena tulemus küll :D loodetavasti siis kirjalik väga võssa ei lähe. Ja vb ongi mul luulud, aga ühiskonnaõpetuse eksam oli kahtlaselt labane sel aastal. Kuigi sel juhul oleks luulud veel väga paljudel inimestel. Ei jõua täna midagi mõistlikku kirjutada kah...