Pealkirjatu sikerdis vanast vihikust

Neljapäeva õhtul algab pidu,
mis viib meid ära argipäevast.
Pärastlõunast siider, viin ja viski,
kaasan veel ka sinu.
Pubist kluppi mölluhoog mind viib,
peas viinakurat, mis magus piin.
Hommik jällepohmakaga tuleb,
häguselt on meeles Madhouse ja linnatuled.
Kool ja õppetöö on võõras mõte,
soe voodi ja kahtlus lõpeb.
Järjekordne ülekas ja põhjuseta puudun,
et on reede, ka mõtlemisest loobun.
Õhtu uus ja järjekordne pidu ees,
DJ nüüd viimane hommikutunnike veel!
Külm kodutee jalge all kaineks teeb pea,
meenuvad nüüd kõik patud ja vead.
Elupõletajat mured ei püüa,
ükski jama jalgu alt ei suuda lüüa.
Kui läinud on sõbrad ja kõik armukesed,
abiks alati on viinakurat pudeli sees.
Tema iialgi ei anna korvi,
ei karda äikest, tuult ega tormi.
Alati su juurde tuleb,
muredest vabastab, ära kuulab.
Oma haardesse vaid vaikselt võtab,
tema sülle lõpuks vajud, tühjaks nutab.
Sealt lahkuda on puhas piin,
liialt hästi segi pea lööb viin.
Kaineks iialgi nüüd enam ei saa,
joon seni, kuni must on maa.
Mured, segadus ja hingevalu,
seda kaine peaga enam ei talu.
Ükskord lõpeb siiski iga pidu,
kodupoole viib tallatakso nelivedu
mind aegamööda kuni politsei
jõudu kasutades sekkub, kartserisse vei'.
Hommik Võru politseis on kole:
unine korrapidaja ja peavalu jube.
Masuajal Ibumax on defitsiit,
Varsti välja lüüakse mind soojenemast siit.
Õnneks kodu, armas joomaurgas,
pole kaugel Liiva tänava nurgast.
Kella kümneni on kahjuks aega,
selle sisustada võiksin koolis, nähes vaeva.
Lauluisakene Kreutzwald ju kunagi
Võrus elas, et me veel tänagi
võiks igapäevaselt teda kiruda mõttes
hommikust kooliteed ette võttes.