...sest et homme, äkki taevast langeb pussnuge, ja kõik on poole hullem. Mis siis saab? Siis tulebki juba täna oma elu p*sse keerata!
Ei, ei, ei huvita, oma elu tuleb maha põletada, kuni oled noor ja on jõudu haavu lakkuda. Kuni jõuad veel juua, ringi aeleda ja pead parandada, tuleb elu rikkuda. Sest muidu ärkad ükspäev üles ja avastad, et bljää, hilja on seda kõike enam teha...:/
Seni, kuni jõuad, kuni suudad, kuni tahad, peab elust võtma kõike, mis elu pakub ja sealjuures seda täie rinnaga nautima. Küll vanast peast jõuab kahetseda. After all, elu lõpeb kõigil ühtemoodi: käed rinnal risti mulda või ahju, mis krdi vahet sel on, mida sa eluajal korda saatnud oled...
Mu jutu tabamatu point jääb mul endalgi tabamata. Ilmselgelt üritan ma endale õigustada oma nõmedaid tegusid, või tahan ma endalegi vähemalt paista ilusama inimesena, kui ma olen.
Ma soovin, et kool oleks juba läbi. Ma ei suuda enam üldse õppimisele keskenduda, mu mõtted uitavad kusagil eemal üldse. Klassid on umbsed ja kooli on kärarikas ja üldse tahaks kuhugi vaiksesse kohta ära...ja siis tahaks, tahaks...oeh...jah...
yeah, I do feel lost, sick and tired!
Kõik, kes te arvate end mind tundvat, te elate pettekujutelmades! Ma isegi pole enam kindel, et tunnen ise end...:S
No comments:
Post a Comment