Minu elu on kell 11 öösel bussi pealt tulles hääletult keset tühja Jüri tänavat tantsida, nii kuis jaksan, kõrvades Edward Maya, taevas tähed, õues kerge külmakraad. See on minu elu. Hommikul kell kuus, kui terve linn valmistub järjekordseks töö-või koolipäevaks, panna käima Disturbed ja jooksma minna. Minu lihtne elu- tulla koju koolist, valida playlistist Nightwish ja lihtsalt terve õhtu voodis vedeleda. Selline ta on, mu elu... nautida, pettuda, naerda, nutta, ELADA! Lihtsalt olla ja nautida hetke, hoolimata sellest, kas see on hea või halb. Leida midagi positiivset kõige sügavamast sitast ja sellest kinni haarata, et mitte end kaotada. Loota kuni viimase hetkeni, et kõik ei olegi tegelikult nii hull, kui ta on ja tegelikult saab ka kergemat teed pidi...seda kõike, kuni jäänud on loetud tunnid ja liivaterad halastamatult kiiresti ikka alla ja allapoole kukuvad. Siis tabab valus mats sind otse keset silmnägu ja paiskab sind selili selle pasa sisse, mille oma viivitamisega oled kokku kuhjanud. Kui veab ja leidub keegi, kes oma abivalmi käe sirutab, et sind sealt välja tõmmata, oled omadega mäel, vastasel juhul vaata ise, kuidas välja vingerdad. Yeah, this is my fucking life!Loovisik my ass!
No comments:
Post a Comment