Mul oli ääreltult tegus laupäev. Nii tegus, et see veel arvatavasti nädal aega tagantjärgi tunda annab.
Käisime jälle poistega Eesti metsade/soode/rabade võlusid avastamas. Seekordne seltskond siis Lauri, Tanel, Tõnis++mina. Nii ebaõnnestunud matk pani kohe jooma, mistõttu ma end keset ööd Madhouse'ist avastasin. Noh ei tasu muidugi üle dramatiseerida, sest nii segi ma siiski polnud, et ei mäletaks, kuna või kuidas ma sinna sain. Mäletan küll. Ka suurem osa sündmustikku on meeles, pisidetailid on hägused, kuid see on arvatavasti siiski põhjustatud mu väsimusest, mitte joobe astmest.
Mul oli üle pika aja lõbus ja kuigi mõni häda on nüüd juures ei tähenda see hädake veel maailmalõppu. Siiski, inimesed, saage aru, minu elu moto on tõepoolest: Sõpru ei kepita! No offence, mul pole midagi inimese enda vastu, kuid kuigi ma seda eitan on ka minu jaoks olemas kusagil see maagiline piir, millest ma üle astuda ei tahaks. Jah, pole olemas asja, mis oleks minu jaoks tabu. See sõna on mulle tundmatu(mitte sõna tähendus, vaid sõna ise) aga mul on mõistuse hääl, mis ütleb, kui asi läheb liiale.:) Jah, olen küll masohhist, naudin valu, sest see paneb mind elavana tundma. Vahel harva, kuid siiski. (jah, see läks teemast välja:D)
Küsimus laiale ringile, (millele vaid üks inimene tegelikult suudab vastata) miks mu riided haisevad nafta järele? Te mõelge, juurelge selle üle...
Õnneks olen ma juba suur tüdruk, kõik pasa mis kokku keeran pean ka ise ära helpima- see paneb mõtlema enne tegutsemist!
;)
No comments:
Post a Comment