Stay positive!

Soperdasin ühte pilti blogi jaoks, ei midagi erilist. Ei ole eriti viitsimist midagi korralikku soperdada. Tegelikult pole mul millekski erilist viitsimist. Ahjaa. Tahtsin rääkida rebasest. Täna hommikul meenutas mulle nimelt üks rebane, kuivõrd kohutavalt tahaks ma võtta aega neid jäädvustada. Juba eelmine aasta räägiti mulle, et repsidel olla kusagil vanade karjalautade juures urg, aga eelmine aasta ma seda ei leidnud. Nüüd võin ma teha kergeid oletusi selle suhtes, kust neid leida võiks, kuna nägin, kus reps seisis ja kuhu lippas punase saba välkudes. Rebane on üldse kuidagi kättesaamatu loom minu jaoks. Ma olen neid otsinud ja jälgi pidi taga ajanud, kuid ikka kaovad nad minu kogematuse tõttu enne, kui jõuan reageerida. Täna hommikune kohtumine oli aga teistsugune. See oli jälle üks neid kordi, kui mina nägin looma esimesena. On lihtsalt vapustav tunne, kui saad jälgida looma tema naturaalses olekus ilma teda häirimata. Täna mul kahjuks ei õnnestunud teda mitte häirida, sest ma seisin keset teed ja värjumisvõimalusi mul kuhugi polnud.
Ükskord varem olen niiviisi kitsele selja taha sattunud. See ON võimas tunne, kui oled loomale nii lähedal. Täna olin ma ka repsile üsna lähedal. Võib-olla 10 meetrit ainult. See on minu jaoks lähedal. Kitsele sattusin aga väga ootamatult ja imestasin veel tükk aega, miks sokuke mind ei märganud, kuna ma tulin üsna valjuhäälselt koperdades ja mulle meenub, et ma ka rääkisin iseendaga nagu tihti juhtub, kui ma emtsas kolan.:P
Igaljuhul tekitas tänane reps mulle kohutava isu jälle kolama minna. No ei suuda lihtsalt. TAHAN UUT FOTOKAT!!!:'(
Aga kunagi ma saan selle niikuinii(Tänan Lehelind, panidki mulle uue mõtteviisi pähe:D)

Suvi, päike ja rahapuudus!

Just see mind see suvi ees ootabki. Aga üldiselt olen ma teinud endale otsuse olla positiivselt meelestatud ja mitte mõelda enam, et kõik on väga perse kukkunud, ta on seda niikuinii.
Ja lisaks kõigele tundsin ma end väga idioodina, kui mulle peeti laupäeval loengut teemal, et ma ei tohiks nii riskialdis olla, või midagi sarnast. Aitäh Anne, sa panid mind tõesti taandarenenuna tundma oma mõistukõnega, lisaks sellele et mul ei jäänud isegi meelde see, mis sa rääkisid. Tõenäoliselt hakkabki mu aju juba taandarenema. Kas see ongi see tagajärg minu praegustele tegevustele tulevikus, millest sa rääkisid. Noh seda võime me veel arutada eks...(kui mu aju veel piisavalt kontaktivõimeline on reedel:irw:)
Aga et mind pühaba trennis pole, siis teeme me trenni esmaspäeval järgi, mis on hea. Minu pikaajalist "armastust" ja "esimest hobust" Palomat(see, kes mind eelmine kord seljast lennutas:)) enam Eestimaa pinnal pole, mis on kurb, sest hoolimata sellest, et ta vahest hullu pani, oli ta ikka täitsa kobe sõiduloom. Aga eile õppisime me täisistakus galoppi ja muidu oli täitsa tore trenn. Tavalise 2-2,5 tunni asemel läks 3 aga mulle täiesti meeldib see, et meil pole sellist kindlat ajapiirangut. Sõitmine on küll nii 45 mintsa kuni tund aga tegelemine ongi minu jaoks mõnusam tegevus kui sõitmine ise. Ja järgmine kord saab jälle kooki ka, ning mulle hakkab tunduma, et minu kolme kukkumise rekordit hakatakse juba ohustama tasakesi, aga ma olen sellega täiesti rahul.:)
Väljas on ilus ilm ja päike särab, sooja on mingid kraadid üle kümne, öökülma ei ennustata, minge loodusesse ööbikuid kuulama või nautige niisama õhtut!
Have a nice day!

Show must go on...

nädala pärast

olen ma juba kusagil hiiumaal, ja mind ei koti üldse, et mul 2 juuni eksam on. Mu tuju on endiselt nigel, mis sellest, et kolmapäeval mähituna masenduseloori pärast kooli ma lõngapoodi tormasin ja sealt kahe toki lõngaga väljudes terve õhtu otsa kudusin. Täna hommikul said kindad valmis, aga tuju ei ole eriti paranenud. Pean vist veel kuduma. Või tegelikult ma arvan, et pean hoopis maal puid lõhkuma hakkama. Tegelikult on ju elu tore, sest kool saab läbi ja mina saan varsti mõnepäevase puhkuse Läänemere suurematel saartel aga ei ole kuidagi tuju olla. Arutasin täna, et võiks suvel ettevõtta väikese pöörase tripi, istudes esimese ettejuhtuva bussi peale ja üritada mõne nädala pärast koju tagasi jõuda, eesmärgiga niisama mööda eestit seigelda kuidas juhtub. Kas suvaliste liinikatega või häälega, kuidagi ikka saab. Käiks rabarockil ära ja läbutseks muidu mööda eestit veits. Aga noh, mis ma ikka unistan, keegi ei viitsiks minuga kaasa tulla.
ma võtan vardad puhkusele kaasa tõsiselt. See on nagu ainuke tegevus, mis mind ei masenda, kuna isegi pildistamine on juba tõeliseks piinaks muutumas. Ma joonistan iga tund oma vihikutesse mingeid veidraid olendeid, kes on liikidevahelise integratsiooni(uhh, kui keeruline sõna) tulemus, vähemalt minu meelest. Täna sai joonistatud mingi eriti värd hobune, kellel olid kihvad ja mingi sisaliku, lohe, kana, inimese ja kuradi ristsugutis ka 8O(vt pilt). Samuti oleksin tahtnud täna rünnata tänaval ühte meest, kes liiga avalikult oma fototehnikat eksponeeris. Aga sellised aeg-ajalised agressiivsushood muutuvad mul vist varsti tavaliseks. Tunnen et olen pime, loll ja vaimselt ebastabiilne. Miks mul ei võiks olla ajus kasvajat ja ma ei võiks aeglaselt ära surra? Sest kõigil inimestel on mingi loll idee, et inimene peab elama, ja kui tal on midagi viga, siis ravime teda, aga koera paneme magama. PALUN, kui mina ükskord haige ja mõttetu olen, siis pange mid ka magama, sest ma tahan pigem joosta ringi vikerkaaremaal, kui et ma vahin haiglas lakke ja olen lihtsalt mõttetu kest! Piis maan!(või pliis maan!?:O)


You're the f*kin' reason, why I'm beeing so self-destructive!!!

nunii, käes ongi see kauakardetud nädal...

ja ma ei karda seda enam sugugi. Sest ma ei karda midagi. Noh, mitte midagi füüsilist. Selles suhtes, et kõik füüsiline on ju kontróllitav ja mööduv, seeg ama ei karda seda. Ma ei karda enam kukkuda ja valusat saada, sest ma käisin reedel täie galopi pealt hobuse seljast maha ja ma teeks seda uuesti, kui keegi mulle veel nii head massaashi teeks, kui mulle reedel tehti. Selg pole enam tilkagi valus ja esimesed pool tundi oli ka hea olla, sest siis ma lihtsalt ei tundnud midagi selle neetud adrenaliini pärast, mis mu kehas oli. See eest koju komberdada oli mõnus... hästi aeglaselt ja tasakesi, et mitte liiga sügavalt hingata, aga tunni aja pärast oli juba tunne, et võiks maratoni jooksma minna. Siit loo moraal, mis mulle endale selgus- KÕIK, KES TE TAHATE RATSUTAMA ÕPPIDA, TEHKE SEDA VÕIMALIKULT NOORELT, SEST SIIS KASVAVAD LUUD-KONDID KERGEMINI KOKKU! :Dkuigi keegi ei keela teil ka penskarina endale võidusõiduhobust soetada ja ise džokiks hakata.
Eile oli üleminekuarvestus. See oli väga lihtne mu meelest. Tglt peaks vaatama, mis ma hindeks sain, aga ma mitte ei viitsi. Ahjaa, ma ei käinud täna koolis. Sest ma olen haige. Homme lähen. Praeguste arvestuste järgi. Homme tuleb järgi teha 2 tööd, mis täna olid... Life's blooming again...NOT!
ootame ja vaatame, kas ma veel reedel ka elan. Pärast füüsika tööd...brr...
Ciao!
Pildil Paloma, va vigurvänt, kes mind seljast lennutas:D

kust saaks masenduserohtu suures koguses, soovitatavalt surmavat?

(ps. SEEE ON NALI!!!...peaaegu)
Ma mõtlen järgmisele nädalale ja mul tuleb konkreetselt kananahk ihule. Meil on hunnik töid ja neid tuleb veelgi juurde. lisaks kõigele: Teisipäev- inkast uniti töö, kodulugemine ja georast kontrolltöö. No vähemalt on ainuke asi, mida ma tegema pean kodulugemine(ei tea, kuna ma seda veel teha jõuan, ma ei jõua Katrini piltigi joonistada...:S ok, tglt ma ikka teen ta valmis küll;) ää muretse ja palju raha ka ei küsi:P)
Aga üldiselt on nii, et mul on algfaasis kerge masendus ja on üsna vähe asju, mis mind veel naerma suudavad panna. Liisi ja Anetti uus update pani küll... HAHA, "see tee on sama sile, kui hallitanud juust" see lause peab saama ajalooks!!!
Esmaspäeval on meil 10.55 üleminekueksam. See on hea, sest ma jõuan siis vähemalt hommikuse bussiga tulla, saan kauem maal olla.
Aga tegelikult oleks mul vaja suurt hunnikut lõnga, sest kududes läheb mul natsa meel rõõmsamaks, sest mulle meeldib kududa ja tglt kui kellelgi on üle vanu teksaseid, mis on katki ja mida te enam ei kanna, siis võite need vabalt mulle sokutada, kuna mul parajasti ühe lapitekki tegemine pooleli:P(see oli soov pakkumistelaviini alguseks:D)
Ja muidu on nii,et see lill, mis mul eelmine nädal "õitses"(vt. Elu on lill)hakkab närtsima ja elu on jälle igav ja hall. Mis sellest, et kevad on käes...

STOP THE WORLD! I need a break!!!

coming undone

yes, ma ei tea isegi täpselt mida see pealkiri tähendab, aga et ma oletan, a see minu hetkelise meeleoluga hästi kokku läheb, siis ma improviseerin ja panen ta oma blogi pealkirjaks. Lisaks kõigele on see veel Korn-i laul(HEA laul) ja mulle Korn meeldib. Niiet, voila, olemas.
Täna, kallis rahvas, tahtsin ma rääkida elust, kevadest, armastusest ja kõigest muust sitast, mis maailm on välja mõelnud, et me oma pead üha rohkem vaevaksime. Alustan algusest ja kõige kehvematest teadetest:
esiteks: mul pole suveks töökohta. Kas te kujutate ette, et keegi ei taha 17-aastast kompleksivaba neiut isegi mitte poodi kaupa letile laduma...? Ma kah mitte. (kust issanda tagataskust, et mitte sitasti öelda, peaksin ma võtma siis raha, et endale uus fotokas soetada, et oma ratsutamistrennide eest maksta ja joomas käia, after all- ma saan 18 täis, tahaks nagu vahest mõne vabama õhtukese ka võtta...)
teiseks: kool ajab mind närvi. Ma olen ääretult upset meie klassijuhataja peale ja üleüldse kooli korralduse peale. Meil on nädala pärast üleminekueksam ja ma ei tea isegi, mis kell see toimuma hakkab(MA EI NÄRVEERI EKSAMI PÄRAST, lihtsalt sellised pisiasjad on minu jaoks üsna tähtsad ammu teada. Lisaks sellele puudub meie koolis igasugune õpetajate-vaheline kommunikatsioon. For example- täna istusime me lihtsalt tühja!!! , sest õpetajad ei vaevu vaatama oma tunniplaanide muudatusi. Voila! :@
kolmandaks(jumal-tänatud-viimane): Miks krdi pärast eab olema kommunikatsioon nii keeruline. Miks ei võiks inimesed lihtsalt välja öelda kõik, mida nad mõtlevad ja tahavad öelda. Miks pean oma suu kinni teipima ja edasi vaikima(I'm not beeing Emo, just trying to make sense) kas ei võiks olla hetkesid, kui ma räägin välja kõik, ilma et mõtleksin tagajärgedele?(no tglt on küll, aga selleks on teatud kogust alkoholi vaja...) Ou fuck, BTW, mul on homme inkast sõnade töö 44 wordi peale, kas näete, kui usinasti ma juba inkat õpin?
Nüüd mu elu hea pool:
Esiteks: ma elan veel, loodan, et ülejärgmine nädal ka veel elan, ehk ma loodan, et järgmise nädala üle elan.
Teiseks: Väljas on hiliskevad(JAh, mina nimetan seda juba hiliskevadeks)mis tähendab, et varsti on suvi, mis tähendab, et kool saab läbi, mis tähendab, et suvi on käes, mis tähendab, et ma pean töötama, aga mul pole töökohta, mis on halb. JÄRELDUS: Hiliskevad ei ole hea!!!Hiliskevad=halb!!!(I really don't think you're retarded... no offence, if you can't take it, better don't read it! I'm angry, I roar, and bite back if needed...)
Kolmandaks: Järgmine ratsutamistrenn on reedel:) yupii! Pikk matk rõugesse. Ńii et, kui te näete reede õhtupoolikul Rõugesse suunduvat hobukolonni, ja seal ühte imelikku tegelast näete(hobused välja arvatud), siis olen see tõenäoliselt mina!
Life is blooming!
NOT!!!

URR(gonna bite you)
(ahjaa, vaadake veel Giger'i;))

Elu on lill... vahepeal...

Eriti see nädal kuidagi. Terve nädal pole meil inka tunde olnud(õpetaja on eksamitel) ja me oleme lihtsalt terve nädala rõõmsalt tühja istunud. No tglt ei ole, sest ma mängisime eile malet ja täna aliast, nii et tegevuse puudumise üle küll kurta ei saa. Seltskonnal pole ka viga...
Ma ei kurda üldsegi. Elu on antud olukorda, et mul on ülejärgmine nädal täielik hullumaja, arvestades täitsa ilus...
Ah et mis mul ülejärgmine nädal on või? Noo mul on kõigepealt üleminekueksam(etteütlus, kas ma olen maininud, et etteütlusi ei oska ma üldse kirjutada?) ja siis on keemia kontrolltöö terve poolaasta peale(kas ma olen maninud, et ma ei ole just eriline keemiageenius?) ja siis on nädala krooniks veel ka nädala viimasel tunnil füüsikast kontrolltöö(kas ma olen maininud...? Jah, olen küll!)
Eile vaatasin EMÜ erialasid ja õppekavasid. Mul tuli kõik ained peale 2 välistada, sest need tahtsid matet. Ma ei kavatse teha matemaatika riigieksamit ja ma ei tea üelüldse, mida riigieksamiteks teha. Mul hetkel valikutes inglise keel ja (kui see väga raskeks ei osutu, siis) bioloogia, seda, kui raske bioloogia on, saan järgmine aasta teada. See aasta saab ehk geograafia tehtud ja siis järgmine aasta teen psühholoogiast kooolieksami. Aga...rohkemat nagu ei oskagi valida ausaltöelda. Mul pole aimugi, millest veel eksam teha, sest ma olen täiesti ebakindel teistes ainetes. Keemiat ei tasu mõedagi, sed aei õpetata isegi vajalikul tasemel meile ja füüsikas olen ma täielik põmmpea. Ajaloost ma ei taha kuuldagi!
Aga muidu on elu ikka lill!

although the present is not perfect, she keeps on smiling, because the future might end up worse...