Rahva tungival nõudmisel...

...peab suur kõneleja teile jälle ühe kõne...
Tglt mitte, aga seda ei pea te kah sugugi teadma onju. Eip, ma lihtsalt mõtlesin, et oleks vist viisakas jälle blogida, kui juba mitu inimest on küsinud, kas ma olen aadressi vahetanud, et enam ei blogi või?
Mu elu on muutumatult igav. Kuigi ma valetan. Tegelikkuses on mu elus piisavalt huvitavaid sündmusi ja juhtumisi, aga ma oma haugimäluga(solvame kalu, nad ei saa vastu solvata...või noh, niisama mullitada saavad, aga keda see huvitab)unustan nad ju nii kiiresti ära, et endal ka imelik juba. Aeg läheb muidugi üllatavalt kiiresti ja kooli lõpp läheneb ähvardava kiirusega. Tekib tahtmine karjuda STOP!, seis, ma tahan peatust. Tahan hingata sügavalt ja tunda elust rõõmu. Ilma et ma kiirustaks ja tormaks kuhugi. Ma olen nii neetult sügaval igapäevarütmis sees, et ei taju enam aja möödumist. Ma mõtlen pidevalt et saaks juba tund läbi, saaks päev läbi, saaks nädal läbi, saaks kool läbi, aga mis siis? Siis algab ju kõik otsast peale. Ei tea, kas ma surivoodil ka mõtlen, et saaks elu juba läbi...?
Ah vaadake parem Gigeri ja oodake järgmist kõnet!
Ärge vaadake mind imelikult ja mõelge, kas ma olen imelik, ma olengi imelik!

Uue jutu aeg

Minu lemmikfraas kevade kohta: uue jutu aeg, kaunistab seekordset blogikirjet. "Mowglis" nimetab kevadet nii Kipling, üks mu lapsepõlve lemmikkirjanikke. See fraas jäi mulle kunagi ammu meelde ja tuleb iga aasta kevadel jälle meelde. See on see tunne, kui hommikul majauks sinu järel sulgudes kriuksatab, siis astud justkui uude maailma. sügisel küntud põllul lõhnab märg muld(See tõesti lõhnab!!!), kiivitajad alustavad juba esimeste ujedate huigetega. Musträhnid toksivad üksteise võidu territooriumit, kui veab, tabab kõrv ka mõne sokuplõnksi harjutus-haugatuse. Päike tõuseb kerget uduvinet soojendama ja võsas, põllul, soos, metsas, kõikjal käib varjatud tegevus. Seda ei saa näha, küll aga on seda kuulda. Ei olegi teha muud, kui seista, sulgeda silmad ja lasta meeltel seda kõike sisse ahmida. Rohkem kevadehõngu, rohkem linnulaulu, veelgi uduseid hommikuid!!!
Kevad ja sügis on vaieldamatult mu lemmikaastaajad. Enamusele nad ei meeldi, kuna siis on ju porine ja vihmane ja rõske ilm, päikest, mille käes peesitada ei olegi, kuid mina lihtsalt armastan neid aastaaegu. Miks? Need on kõige suuremad vastandused: elu ja surm, elu algab ja lõpeb, suvi ja talv on justkui nende kahe aastaja jätkud. Mõni arvab, et just suvi ja talv on need peamised aastaajad, aga mina ütlen, et minu jaoks võib olla kevad ja sügis, ja mulle piisab neist täiesti. Mulle meeldivad sügisesed seenekad ja kevadised külmad tuuled ja soe päike.
Kevadel tahaksin tõmmata jalga kummikud ja minna. Suund polegi tähtis. Tihti lähengi kevadel niiviisi uitama. Mul pole eesmärki, ma ei taha kuhugi jõuda, ma läheks ainult edasi, kui kellaaeg ei tuletaks mulle meelde, et oleks aeg tagasi pöörduda.
Sügisel tahaks joosta augustiõhtusel koristatud viljapõllul ja tunda kastet oma säärtel ja udu oma näol. Tahaks huigata nagu öökull või tantsida soojas sügisvihmas viimaste karikakarde vahel. See on midagi, mida ei suuda näha keegi minu lähedusest.
Keegi ei suuda mõista, mis tõmbab mind istuma mahalangenud puutüvele hämaras kuusikus, et vaadata, kuidas vihma sajab. Mis vägi veab mind juunist augustini telki magama, et ärgata vara, näha päikese esimesi kiiri, vaadata kitsepere varahommikusi toimetusi et siis kell 7 väsinult kuid rahulolevalt telki tagasi ronida ja magada nagu nott kella 1-ni päeval;)(sest ega otseloomulikult pean ma kella 12-ni öösel haukuvat sokku hiilima ja tema tegevust jälgima:D)
if I could, I'd freese this moment for eternity