metsa, metsa, metsa...

nädalapäevad käin ringi ühe mõttega, tahaks maale, tahaks metsa. Käiks ja piiluks, kuidas kitsed metsaserval lume alt söögipoolist otsivad või ragistaks natuke noores haavavõsas. Kraaksataks pasknäärile vastu või loeks lume pealt metsaajalehti. Roomaks veidi lume sees ja suruks end murust madalamaks, et ainult mitte rebasele silma jääda, rassiks päevakese lumes mütata läbi vaikse lumesajuse metsa. Käiks vaataks üle kõik vanad ja tuttavad kohad, mis talvel nii teistmoodi, kui suvel on, ehk läheks isegi kobraste tegemiste kohta uurima, ehk leiab isegi jääaugu, kust välja ronitakse kevade saabumise puhul värskeid oksi närima...
Läheks paneks üles lindudele toidulaua metsa, ja viiks oravatele mullusuviseid pähkleid, need kaovad laualt alati kõige kiiremini;) Varsti hakkavad rebased urukohti otsima, siis peab varakult platsis olema ja peale passima, kuhu seekord kiivalt varjatud saladus peidetakse, kuigi see õige varsti ise päevavalgele ronib:)
Nüüd olen tõeliselt aru saanud, et linnaelu pole minule, mind tõmbab ikka sinna, kus augustiudu heinamaid looritab ja rukkiräägud ja sookured telgis magades unelaulu laulavad.

Suvele olen ka palju mõelnud. Tahaks seeaasta jälle Saaremaale minna suvel, aga kas ja kui kauaks on iseasi. Kahjuks puudub minu varustuses väga vajalik peegelkaamera, ja vajalik pikk toru, millega võiks linde püüdma minna, ujuvat varjet, et kusagil siseveekogul passida, kardan, ei oska ma ise samuti konstrueerida, kuigi kui väga tahta, saaksin hakkama küll, suurem mure oleks selle transportimine. Kindlasti tahan sel aastal varjetelgiga pildistamist proovida, sellest oli ju ka looduspildis teema, kuidas odavat telki varjeks sobitada, seda kavatsengi teha;)
Meenikunnosse tahaks ka kaunite sügisvärvide aegu sattuda. Rohkem hetkel väga ambitsioonikaid plaane pole, sest suure tõenäosusega tuleb ikka suurem osa suvest kusagil supermarketis asju riiulile laduda, et võiks endale mõnd objektiivi lubada...:/

Mälust ja tema mängudest vol2

Laupäevase mängu tulemuseks jäi meil siis 8-9. koht Ugandi regiooni rahvaliiga A-liigas. Ja lõpuks jäi peale ikka Rappin ja meil jäi üle tunnistada, et ei ole me midagi nii vormis, kui võiks. Väikeseks lohutuseks jäi muidugi see, et Rappini mehed napi 1 punniga 4. kohale jäid ja ümbrikust kah ilma jäid. Nagu sm Meensalu ütles, ei oleks 4. koht olnud sugugi paha, kui oleks kaotatud 5 või 6 punktiga. Meil läks aga nii nagu alati ja Räpina meeskond oli esimesel poolajal kindlalt juhtimas 32 punktiga, Rappinil oli 24 punni. Seal olekski võinud mängu ära lõpetada:D

Varsti lähen ratsutama ja siis peab jälle uuele koolinädalale vastu minema, kahjuks. Ratsutamas on täiesti tore käia ja kindlasti kavatsen seal käia, kuni rahaliselt võimalik on, sest kui võimalust on, siis miks mitte käia. Eelmisel korral oli meil ka esimene langeja(Kipper tegi jälle oma kipperivigureid, minuga tal see ei õnnestunud, mina jäin selga) ja eile sai vist ka torti, ei teagi, kas meile ka midagi jäeti;) Ratsutamas olen juba palju juurde õppinud, kuidas hobusega koostööd teha, kuidas teda rohkem oma kontrolli alla saada jne. Kahju on muidugi, et suvel treeninguid ei ole ja et Timmo Tallid ka likvideeritakse, ei teagi, kus saaks suvel harjutamas käia. Eile nägin, et kusagil Räpina lähedal on ka kellelgi tall(nägin ühte tee ääres ratsutamas), peaks uurima, kelle oma ja millised hobused seal on, ehk oleks seal võimalik käima hakata. Ratsutamine on küll nagu rattasõit, mis meelest ei lähe, aga harjutada tahaksin ikka.

Tamula Tallides on paar väga mulle meelepärast hobust, parajalt pisikesed aga vilkad ja kergesti juhitavad. Noh, jah, Kipper pole küll mingi pisike ja vigurit on ta ka parajalt täis, aga sõita on temaga väga mõnus. :) Samuti tahaks kunagi Oopust proovida, ta tundub ka väga hea sõiduloom olevat, aga senini on Veroonia ikka mu isiklik lemmik;)