Jõulud läbi, aasta kah kohe

teeme siis kokkuvõtte aastast:
Jaanuar: Hmmmmmmm, las ma mõtlen korra, mittemidagi tähtsat ei tule kohe meelde. Ahjaa, mälumängus käisin, rahvaliigas, või oli see veebruaris... A ja builuugia olümpiaadil kah käisin...omast arust... jah, ja käisin Jaanus Järva fotokoolitusel, ostsin endale viimase lotovõidu raha eest fotoseljakoti, alustasin aatat, mil lubasin, et ei tarbi alkoholi ja jätan maha suitsetamise, mitda pole kunagi teinudki (aasta lõppes 19. juunil)

Veebruar: umm, sõbrapäev oli, millest ma midagi ei mäleta... ja midagi vist nagu ei olegi rohkem.

Märts: eip, ei midagi ei mäleta sellest tähtsat... jah, käisin M.Härmas ja H. Treffus katsetel :S

Aprill: Nali, ei ole naljakas... koooool, mis siis veel, õigus, käisin jälle sisseastumiskatsetel, seekord Kreutzu

Mai: Valmistusin eksamiteks kõvasti õppides...mitte midagi...

Juuni: Oeh, eksamid, kool lõppes, sain kõik eksamid viied, a.k.a lõpetasin kiitusega, katkestasin oma pool aastat kestnud tsölibaadi alkoholi suhtes, käisin jaanipäeval, töötasin nagu segane maasikapõllul, käisin malevas, mida veel, ongi vist kõik... ahjaa, viisin paberid Kreutzu sisse :)

Juuli: Töötasin pool kuud Haameri juures, emmm... puhkasin teise pool kuud

August: JAH, august, tore kuu, sain juhuslikult 17 täis, ei saanud midagi sünnipäevaks, eriti fafa:s, Läksin kaheks nädalaks Saaremaale õele külla, Sain juhuslikult tuttavaks Valmar Voolaiuga, kes puhtjuhuslikult töötas mu õega samas asutuses, veetsin kaks nädalat toimetuses niisama tsillides, veetsin 12 tundi oma puhkusest bussiga saaremaale ja tagasi sõites, külastasin Võrtsjärve linnuvaatlustorni(no seda mis seal teeääres seisab) jube kõrge oli ÄGE!, a, õde leidis mulle Võrus korteri, Veetsin viimase nädala oma suvevaheajast seda remontides ja siis algaski juba koooool...

September: Möödus sisseelamise tähe all. Igas mõttes sisseelamise... Sain tuttavaks oma uue klassiga, ekslesin mööda uut koolimaja, harjusin elama üksinda oma korteris, no ja üritan siiani harjuda mõttega, et ma elan kärarikkas linnas(fastic)

Oktoober: Käisin Kilpkonn Annega(alias Anne Soovik) Ja oma õe Annega rabas jõhvikal, Kilpkonn Anne jagas minuga lahkesti oma Canon 400D-d ja Sigma 105-st makrot(MÕNNA OLI:D), Õppisin kõvasti, ja, noh midagi väga rohkem polndki

November: mmma ei mäleta, mida ma novembris tegin...

Detsember: Käisin klassiga Tallinnas õppereisil, tegin jõulukinke ja võtsin neid vastu, Ja endiselt igatsen uue fotoka järele.

Elame veel ka uuel aastal, ja ärgem laskem majanduslangusel endid mõjutada, sest kõik on üleelatav v.a ehk tuumasõda võibolla, kuid äkki seda siiski ei tule...
Hõissa!

(;sissyJ;)

Jõulufiasko

Mis sel aastal jõuludel viga on? Täitsa jõiulud kohe... Raha ei ole, rahu kaa ei ole, missest et SMS-laenu ei ole võtnud. Täitsa....
Kodus on jama ühe tõbise metskitsega, kes otsustas, et tema elab nüüd meie õue peal(praktiliselt), Jõululaupäeval otsustas õe kõhutita, et tema tuleb nüüd. Deem people, mis toimub? Ma juba huviga ootan, mis homme juhtub, ja milliseks veel aastavahetus kujuneb... õ

Selle kitsega oli meil koeraga eile tõeline Chicago. Tahtsin koeraga jalutama minna, ja läksin uksest välja ja see kits seisis jälle keset hoovi. Koer pani talle järele, mina panin koerale järele. Arvasin, et kits paneb plehku aga näe sunnik oli ikka haigusest nii nõrgaks jäänud et ta ei jõua eestki joosta. Seisab keset õue ja üritab oma nudipeaga küll mind, küll koera rünnata. Tegu on sellesuvise sokupoisiga, kellel pasatõbi küljes. Hommikul on hästi näha, kui on käinud õunapuude alt õunu nosimas, siis pikad pasarajad on taga teisel.
Tagaajamine päädis sellega, et kits kukkus kõhuli kraavi, kust ta enam püsti ei tahtnud saada. Mina tirisin ülierutatud koera eemale,(kusjuures koer arvas vist, et talle on mingi uus mänguasi toodud. Kui mina kartsin, et see kitsele kõrri kargab, siis ta ainult nuuskis ja lakkus teda. Ei puutunud isegi hambaotsaga mitte, tal oli vist ainult tagaajamise ja haukumise lõbu:D)aga kits jäi kraavi pikali. Tõstsin siis nõrgukese turjapidi jalule ja mõtlesin veel, mida temaga peale hakata. Haige on ta raudselt, selles pole kahtlustki, aga minu hing ei ole ka nii julm, et ise tema elu kallale minna. Pikemalt mõtlemata lasingi tal minna, kuigi ta veel mulle pikalt järele vaatas, miks ma ta minema lasen, justkui tahaks öelda, et parem lõpeta mu piinad. oeh...

Tagaajamisel oli mul ka mingi aeg mõte, et püüaks ta kinni, kuna mul koera jalutusrihm käe otsas kõlkus, ja kutsuks jahimehe, tehku ise temaga, mis heaks arvab. Koer arvas muidugi, et tema mänguasi kisutakse julmalt tema käest ära aga minust läks see kits rahulikult, võibolla veidi šokis metsa, aga jälgede järgi oli ta jälle öösel ümber maja tiirutanud.

Nuvot, ja öelge veel, et majas ei peaks jahimeest olema, nagu ma paar juttu allpool juba mainisin...

(;sissyJ;)

hallist massist

koosned sina, koosnen mina ja koosneb ka tema. Me kõik oleme väikese ja hallid osakesed suures hallis süsteemis. Paljud osakesed ei julge erineda. Erinemine on alati tähendanud surma, kõrvaleheitmist või põlgust. Valge tuvi, sueb enne teisi. Valge vares... tema... ta ei pruugi täiskasvnukski saada. Sellepärast olemegi kõik hallid. Ühesugused, et sarnaneda üksteisele, et koos eksisteerides ellu jääda. Me võitleme igaüks oma elu eest. Meile ei lähe korda teiste osakeste mured. Iga osake enda eest.
Hall süsteem on kõikvõimas. See pooldab ühtsust. Pooldab seda, et keegi ei erineks. See pooldab tugevamate osakeste võimu nõrgemate üle. Süsteem on asi, mida ei ole võimalik võita, sest jälle tuleb mõni tugev osake, kes laialipekstud süsteemi jälle kokku korjab ja liidab ühte, et veelgi hallimaks saada.
Erinejad on surnud. Maailm on surnud. On ainult hall mass. Hall mass liigub tugeva osakese käskude järgi ja tugevat osakest usutakse. Hall mass on kergesti mõjutatav ja juhitav, kui eesotsas on veenvalt tugev osake.
Maailm on nagu universum, mis koosneb hallidest kogumitesest, galaktikatest. Galaktika ei tea, mis toimub teises galaktikas. Galaktikas on oma mured ja omad rõõmud, omad valitsejad ja heidikud, sest HALL, see on kõikvõimas...
(;sissyJ;)

Jahist, jajah, jahist

Jahist. Miks ma järsku jahist hakkan rääkima? Ega väga järsku ei hakkagi. Tegelikult on minu ajurakkude vahel küpsenud päris kaua aega mõte minna jahile. Ikka päris jahile, mitte Vereta Jahile. Ikka verega jahile jah. Mis mind sinna tõmbab ei saa ma isegi väga hästi aru... Kas mulle tõesti ei piisa sellest, et ma käin metsas kaameraga, nüüd on siis vaja sinna minna eesmärgiga tappa?! Aga kas mul on ikka kindel eesmärk tappa? Ei ole, aga see annaks palju teadmisi metsloomade alal esiteks, teiseks, tahaksin endiselt saada laikaomanikuks, kolmandaks, kas ma ei hoolitseks niiviisi mingil määral oma ümbruskonna metsloomade eest, keda ma pildistan!? Kui satun pildistamisel peale mõnele (oletame näiteks:) kõhutõves vaevlevale kitsele, mis on tervele asurkonnale väga ohtlik, siis tavakodanikuna ei saa ma teha muud, kui teada anda jahimeestele ja loota et õige loom leitakse. Jahimehena saaksin aga õige looma kiiresti üles leida ja teha ta kahjutuks teistele asurkonna kitsedele. Ma ei räägigi siin hetkel kehva sarvekasvuga või nõrkadest kitsetalledest. Tean et seeaastagi oli meie kodu ligidal kitse kahe tallega. Üks oli kena ja rammus, kuid üks oli tõesti väga kõhn ja ka sügise saabudes ei olnud ta rammusamaks saanud. Sellisel juhul tuleks nõrgem ära lasta. Samuti on koprad juba mitu aatat pidevat peavalu oma veepaisutamisega teinud. Aga ka raudadega ei tohi mitte-jahimees püüda.
Plaan on otsida üles kohaliku jahiseltsi esimees, ja küsida kohta ajajaks. Vähemalt üks, kui mitte kaks hooaega oleks küll tarvis ajamas käia enne kui ralva ja relvaloa peale mõtlema hakata. Ja see, et ma pilti teen ei tähenda, et ma peaksin taimetoitlaseks hakkama. Jumala eest, üks ei välista ju teist. Jah, tõsi ta on, et on veider tegeleda fotograafiaga enne ja siis jahti minna, aga keegi ei ole kirja ka pannud et nii ei tohiks:D
(;sissyJ;)