2802

Veebruari viimase päeva puhul otsustasin jälle endast märku anda. Tegelikult on üht-teist ikka rääkida ka.

Viimasest postistusest on möödas juba rohkem kui kaks kuud ja elu läheb ju ikka edasi. Küll mõne pohmakapäeva puhul kaks päev tagasi, kuid lõppkokkuvõttes siiski edasi.

Jaanuari esimestel nädalatel suutsin lobjakasajus oma auto üle kontrolli kaotada ja teel välja juhipoolse küljega vastu liiklusmärki sõita. Selle tulemusel sõidan juba kuu aega Olli autoga ringi ja poetan iga kord pisara kui kütust paaki juurde valan. Võiks ju arvata, et ei ole nii suur vahe, aga krt on ikka küll kas sõidan paagitäiega 900-1000 km või 600-800 km.

Autoga ei juhtunud tegelikult hullu midagi, hunnik üleliigset plastikut pudenes küljest, mõlemad uksed läksid lömmi ja küljekarp on...noh, mitte just kõige sirgem. To make matters worse lõppes janauarikuuga ka ülevaatus ja nüüd on siis veebruari mu Smurf seisnud ja oodanud kunas mul õnnestub uued uksed külge saada ja karp ära keevitada. Kõigi eelduste kohaselt peaks ülejärgmine esmaspäev olema võimalik need tööd ette võtta. Keeping fingers crossed. 

Ja teine suurem uudis mu elus on see, et olen otsustanud lõpetada oma töö Maria talus. Suurt tseremooniat polegi. Lihtsalt aitab. Minu töö siin on tehtud. Kui mu ainus mõte igal reedel on "ma ei taha tööle minna" ja igal pühapäeval "ma ei taha enam sinna tagasi minna" siis on aeg edasi minna. Kõige hullem on see vahemaa, see 1,5-2 tundi puhtalt sõitmist. Ei ole olemas asendamatuid inimesi, ma tean, et ka mina pole üks neist. Mul jäi küll nii mõnigi asi tegemata, kuid tulevad ajad kui saab neid ambitsioone uuesti püüda.

Aga et mis ma siis tegema hakkan? Ei tea. Praegu ei tea. Mõtlesime hr Olliga, et hakkame töötuteks. Tegelikult tahab kool saada tähelepanu ja seda nii piisavalt palju, et ma ei tahaks hea meelega üldsegi töötamisega tegeleda, aga ilmselt peab. Näis noh, hobustega jamamist veel päris ära ei lõpeta, selleks on liiga palju juba vaeva nähtud, aga tööna ma seda teha enam eriti ei tahaks. Mõni asi võiks jääda siiski hobiks.

Nuvat.

1912

Just mõned minutid tagasi seisin ma väljas ja vahtisin taevasse. Mida rohkem ma seisin ja vahtisin, seda ligemale tähed tulid. Seisin seal, tõmbasin oma sigaretti ja vahtisin taevasse kui langev täht taeva sekundiks poolitas. Tähed on täna eredad.
Aga mõte oli hoopis see, et ma üritasin tabada oma mõtet just sel tähe kukkumise hetkel ja ma tabasin end loetlemas ahvikiirusel inimeste nimesid. Endale oluliste inimeste nimesid.
Ma tahan Teile öelda, et kuigi ma pole väga soe, familiaarne ega üliaktiivne suhtleja, mõtlen ma Teie peale ikkagi. Ja ma alati loodan, et teil läheb hästi.
Kui ma ei saada Sulle Facebooki sünnipäevaks õnnitlust, ei kirjuta Sulle jõuludeks SMS-i või ei helista sulle aastavahetusel, ei tähenda see seda, et ma Su peale ei mõtleks. Muidugi ma üldiselt jõule vihkan ka...
Aga ma mõtlen ikka ja alati loodan, et kõik on hästi.

//////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////
Just minutes ago, I was standing outside, staring at tonight's beautiful sky full of stars. The more I stared, the more the stars seemed to come closer, the more I wanted to look. Just as I was there, smoking my cigarette and thinking about many-many things, some more silly and some less, a falling star lighted the sky for a second. The stars were bright today.
But what I really wanted to say is that even though I may not be the person who seems to be the friendliest or warmest, I still want to let you, my people, know, that I do remember you. All of you. And I think of you. I think of how are you doing and wonder if everything is fine with you.
So in the light of arriving holidays, I wish to tell you all, that even If I do not send you a x-mas card, or a text message, and I even may not call you (because I just simply hate christmas), but I think of you and I wish you all the best.

2911

Veel enne, kui alab iga-aastane jõuluhullus, tuleb kirja panna viimased hingetõmbed. Kuu aega oli praktikat. Nädal aega sai asju toksitud, siis nädal aega valatud....siis kaks nädalat sai asju söövitatud...

Kunagi ehk täieneb sellekohane fotogalerii ka, kuid see päev pole täna. Väga huvitav oli minu jaoks nädal valamist. Minkus sai tööle pandud seal kaks aastat tuttuuena seisnud vaakumvalu masin. Seda käisid meile Tartust Etnoehte töökojast tutvustamas Merlin Lõiv ja Kersti Teder. Oma teadmisi metallivalust jagas meiega terve nädala vältel Harvi Varkki. Kuigi need vahanikerdamise-valamise õhtud kippusid isegi kohati liiga öösse venima, oli mul siiski hea meel sellest praktikast osa saada. Avas minu jaoks palju uusi teid, kuhu mõtted rändavad.

Aga söövitamine oli ka huvitav. Mürgine, kuid huvitav. Kummaline, et järsku said nagu Minku võimalused pea täies mahus tööle pandud, siiani oli kaks kuud nagu täielikku vaikust. Kuid nüüd on mul ees üks pisut rohkem pühendumist nõudvam projekt. Saab näha, kas või millise tulemuseni see jõuab. Põnev on igal juhul küll.

Homme avame Pärnus jõuluhooaja esimese advendiga. Pff....

Toks-toks

Üritan jah...Pfhaahaaa...Nii oligi. Ikka läheb kuu mööda enne kui ma jälle siia lehele satun kirjama. Tegelt on olnud huvitav. Selles mõttes huvitav, et mul on olnud tore ja kui aeg läheb kiirelt siis järelikult on see olnud hästi veedetud aeg. Teadupärast ju peldiku ukse taga oodates läheb aeg aeglasemalt.

Kuigi mulle vahepeal poolsunniviisiliselt meenutatakse, et ei ole vaja end ribadeks rabeleda, kipun ma seda siiski tegema. Koolis on praktikanädalad, mis tähendab pikki päevi Minkus metalli vormimist ja tööl on niikuinii kogu aeg kiire. Nädalavahetustel, mil ma Maria talus tegutsen käib rahvast tihedalt ja enda töödega tegelikult väga ei olegi aega tegeleda. Hobused tahaks treenimist saada, aga mida pole, on aeg. See läheb ära muudkui talli ja maneeži vahet tatsates ja lapsi kergendama õpetades.

Mul on väga hea meel, et meil on tallis nädala sees olemas Anniki, kelleta ma tegelikult elu siin Marias ette ei kujutaks. Ma võin ju käia ja nädalavahetustel olla abiks ja üht-teist korraldada ja trennitada, aga tegelikult on ikka nii, et kui ikka viis päeva nädalas kedagi teist kohal poleks, oleks seis ikka väga nutune. Ma siiralt loodan, et ma ei ole ainuke, kes näeb, et asjad on praegu hästi ja võiks areneda edasi ainult paremuse poole.

Autodega on mul praegu pisut kurb seis- Mesa seisab senini veel numbriteta, sest kahjuks on lihtsalt riigilõivude maksmine mulle praegu ülejõu käiv pingutus. Volvo sõidab küll mul usinalt ja väga truult on nõus ka hommikuti käivituma, kuid seda senini. Külmade saabudes võib ilmselt tekkida meil lahkarvamusi... Aga tagasillas on mingid puksid omadega õhtal sest tagarattad on mõnusalt lääpas ja sööb rehvi sisekülge muudkui krõmpsat-krõmpsat, rooliotsad on läbi ja esimesed pidurid tahavad ka uuenduskuuri saada. Kõik see oleks nummi veel enne talve ära teha. Enne veel kui talverehvid alla saab. Nendega ma praegu veel ei kiirusta.

Nädal aega praktikat on mul mõtted kõikvõimalikesse suundadesse tööle pannud ja ideid mida materjali toota muudkui aga tekib. Iseasi kas neile ka turgu leiduks, aga seda näitab aeg. Kui mul vähegi kannatab, siis varsti tahaks vähehaaval ka oma töid hakata tegema muu koolitöö kõrvalt ja võimalusel turustama.

vat nii.

11.10

Olen viimasel ajal suht kehv kirjutaja olnud, tean küll. Elu on kiire, jagatud võrdsetes kogustes mu kooli, mu autode, mu hobuste ja siis veel enda elu vahel. Kõik tahavad saada oma osa hellust, pai ja sõbralikku mütsu selga, või piki armatuuri a'la kassaraisklähedkäima.

Nagu alati peab mul ikka mitu rauda tules olema, muidu lihtsalt elu ei lähe edasi. Üks ora on pees ja teine tules. Mida rohkem ma teen seda paremini end tunnen. Kui mujal maailmas toimuvad pöördelised sündmused- võetakse vastu kooseluseadusi, sünnivad ja surevad inimesed, peetakse sõda ja võideldakse zombidega, siis mind vaevab vaid see, kust saaks töövahendeid, et tööd efektiivsemalt teha, kuidas vahetatakse Volvo rooliotsi ja kas kass jookseb vastu seina kui tal vurrud ära lõigata. Vahel ma kleebin talle tahtlikult kleeplinti ka turjale, et näha kuidas ta mööda maad roomab. Ma tean, ma olen õel. Meeleldi.

Marias kulgevad asjad kenasti. Lisaks minule on siin veel üks inimene, kelle olemasolu üle on mul väga hea meel. Tõesti tore on tulla siia ja avastada, et asjad sujuvad ja liiguvad. Saavad kõik tööd tehtud ja loomad liigutatud. Seltsis segasem ja segased oleme ka natuke.

Ma tahaks üritada veidi rohkem kajastada oma tegevust. Ma üritan.

Uued tuuled

Viimasest postitusest on olnud raske üle saada. Nagu koera saba mis lohiseb. Tahaks jagada teiega oma maailma. Aga nii kui avan blogi ja näen eelmist postitust kaob igasugune isu millestki rääkida. Sulgen vaikselt jälle interneti ja istun veidi aega omaette.

Proovin nüüd jälle.
Nagu teada-tuntud tõe allikas Facebook juba kõigile on teada andnud, olen ma tagasi. Jälle Eestis, jälle on üks mu unistus täidetud. Mersu tuli ka minuga kaasa.

Mul pole õrna aimugi miks on vaja ühele 23-aastasele segasele tsikile kahte autot. Ja sealjuures summaarselt veel rohkem kui kaks korda vanemad kui ma ise. See selleks.

Kaks kuud läksid piinavalt aeglaselt, aga lõpuks ma nad üle elasin. Meie sõit kulges ootamatult rahumeelselt ja äpardusteta. Kerge paanikaosakonna tekitas väike vajadus remondi järgi keset nädalavahetust Belgia kuningriigis, kui teadupärast viimane ju sel ajal rahulikult puhkab. See sai ka kuidagi seljatatud. Kohtasin inimest, kes on tõeline Mercedese fänn. Vat kui oled oma elus näinud umbes 5-meetriste lagedega ruumi täidetud maast laeni ja otsast otsani vanade mersujuppidega, tuleb tõdeda, et oled näinud paradiisi. Heaven on earth. 

Novat ja nii ma siis olengi siin. Üritan tagasi kooli integreeruda ja vähehaaval ikka tööl ka veel käia. Tööl on toredamaks läinud tegelikult, käib juba rohkem rahvast ja seltskond on muhe ja asjalik. Nii ma võin tööd teha, nii mulle meeldib. :)

Kui nüüd rahalaev ka põhja läheks kusagil siis oleks veel eriti sigalahe ja ma võiks siia Eestimaale pikemakski jääda.

Vahel kutsutakse inglid tagasi

Ma ei ole usklik. Ma ei usu traditsioonilist Jumalat või Allahit või Jahvet. Ma ei isikusta jõudu, mis seisab meist kõrgemal. Kuid kas ta tegelikult ongi meist kõrgem. Ta on tegelikult meie sees. Me ise oleme Jumal, Allah ja Jahve. Meie oleme need, kes otsustavad. 

Kahjuks võtab mõni mees seda vahel liiga tõsiselt. Võtab endale õiguse jagada ja valitseda. Või siis üleüldse mitte jagada aga ikkagi valitseda. 

Laupäeva hilisõhtul lõpetas ühe sellise "jumaluse" idiootsuse tagajärjel üks ilus inimene oma tee siin ilmas. 

Sinu tee oli liiga lühike. Sul oli veel palju ees. Ma jään sind mäletama. 

Näeme veel, Hanna-Mary.