2608

Leidsin, et minust on äärmiselt koletu olnud jätta nii pikalt peetud blogi täiesti unustusse. Võeh, mida lauseehitust. Rõve lihtsalt.

Seega ma räägin teiega jälle, hõissa. Elus on vahepeal peaaegu terve aasta...või noh, tegelikult ongi läinud mööda terve aasta sellest, kui viimati mõistlikku juttu kirjutasin. Palju vett on vahepeal taevast alla sadanud. Viidates siin nii sellele, et tavaliselt voolab vesi merre ja tegelikult ka sellele, et vahepeal ongi sitaks vett taevast alla sadand. Ses mõttes, et tegelikult ei ole vahet kust vesi voolab, lõpuks jõuab ikka merre tagasi.

Ma siis nüüd alustan uuesti- elus on vahepealse aastaga palju toimunud. Ma olen endale mõne uue kohustuse juurde hankinud ja sealjuures pole veel koolikohustusest lahti saanud. Sel õppeaastal tõotan pühalikult hoolikamalt üritada, ehk tegelikult peaks ju ükshetk selle kuradi kooli juba ära lõpetama ja hakkama normaalse inimese kombel elama. Heh... hakkan ma jah. Selleks tarbeks peaks see aasta ära tegema seminaritöö (mis jäi kevadel tegemata), kaks semestrit filosoofiat (mis jäid tegemata juba pea neli aastat tagasi...kurat, ma olen ikka kaua koolis käinud küll) päris palju praktikaid ja lõppeks veel ka lõputöö.

Kui seminaritöö teema on enam-vähem paika loksunud ja praegu on ka motivatsioon laes seda kirjutada, siis lõputöö osas ma veel tüpselt ei tea ja kui arvestada, et selle kirjutamine jääb kevadsemestrisse, siis ilmselt jääb see tegemata. Kamoon, ma olen realist! Ma ju tean, et kevaditi ei tule mul õppimisest mitte kunagi midagi välja. Ja see on tühi töö ja vaimu vaevamine mulle rääkida, et pinguta ja tee... nope. Ei tule välja. Õnneks lõputöö tegemine on lihtsam, ses mõttes, et isegi kui õppeaeg ületab normi, siis lõputöö tegemise eest ei pea ma lisaks maksma.

Vot. Praegu on nii.

010116

Kuigi on juba õhtu, pole ma veel voodist välja saanud. Mõtlesin küll, et võiks ju korra päevas end vähemalt riidesse panna, aga samas...kas on nii väga vaja. Päike on juba jälle ammu loojunud ja varsti peab teise külje keerama ja jälle magama jääma.

Kui nüüd pikemalt mõtlema hakata...siis ma ei viitsigi ikka midagi kirjutada. Sorri.