Suht sitt on olla ühekäeline. Ja ühejalgne. Nüüdseks ehk võin öelda küll, et käsi on juba veidi funktsioneeriv, aga jalale ei tohiks veel kolm nädalat toetuda.
Seni läks kõik ilusti, kuni laupäeva hommikupoole öösel lõi mingi jäleda närvivalu ka veel vasakusse õlga. Käisime Viljandi EMOs, arst vaatas mind, saatis korra röntgenisse, tegid õlast pildid. Nagu ka arvata ei leidnud sealt mingeid luulisi muutusi, kirjutas mulle valuvaigisteid välja ja käskis nädala pärast kirurgi juurde aja kirja panna, kui ikka veel valutab.
Pullikaka, ma ütlen.
Õlg valutab muidugi edasi.
Ja kes endiselt veel ei tea, siis kevadise kauni ilma puhul otsustas hobeseloom võtta üles kiiremad tuurid ja nii ma siis aiglas maandusigi. Enne seda veel muidugi vastu puud ka. Eks seal oli kindlasti mitmeid olekseid-polekseid jälle. Nii minu möödalaskmist kui ka hobuse ootamatut käitumist. Kuigi.... olukorras kus see on tal juba neljas minematõmbamine, võiks seda juba oodata, aga no kaotasin ta eelneva hea käitumise varjus jälle valvsuse. Mis seal ikka. Juhtub. Nüüd tuleb terveks saada ja kooliga tegelema hakata.
Kusagilt aprilli keskelt peaks ma minema ka mingitele keevitaja algõppe kursustele, mis mul sügisel käimata jäid. Toona jäin napilt kursuselt välja. Esimesed nädalad on teooriaõpe, mis on tasuta, hiljem peaksid tulema ka praktilised tunnid, kuid võib juhtuda, et neid ma ei võta, kui need on tasulised. Natuke palju tahavad raha saada selle eest, praegu mul küll välja ei mängi.
ja nii ta veereb. edasi, ikka edasi.
Tuesday, March 24, 2015
Saturday, March 14, 2015
1403
Seni, kuni ma pole leidnud originaalsemat viisi kuidas postitusi märkida, jätkan nende nummerdamisega.
Kaks nädalat on läinud kiirelt, asjalikult ja töiselt.
Esmaspäeval sai võetud ette kauaoodatud autoremont. Selle tarbeks käisin juba kaks nädalat varem nagu uni kooli majandusjuhatajale aeg-ajalt meelde tuletamas, et kuule, mul oleks vaja seda head suurt garaaži seal Vilma kompleksis üheks päevaks kasutada. Hr Ain, kes on mõistlik mees ja on varemgi näinud(loe: nägi eelmine kevad, kuidas me kaks päeva samal autol ust ja tiiba vahetasime), mida ma oma autoga suudan korda saata, sai olukorrast aru. Nii õnnestus siis esmaspäeval kusagil 11 ajal päeval auto kanali peale lükata. Siis hakkas pihta kiire autouste eest monteerimine ja samal ajal küljekarbi õigesse suurusesse-kujusse tampimine. Lahti lõikama seda kortsu sõidetud ollust me ei hakanud, kuna rellakas teadupärast eritab häid sädemeid ja see jama mida sinna karpidesse sisse topitakse tahab hästi põlema minna.
Sel samal põhjusel sai eelnevalt valmis väänatud jupp küljekarpi lihtsalt paari punktiga kinni tõmmatud ja altpoolt julmalt plekikruvidega läbi põhja. Eelnevalt värvitud uksed, mis hämmastavalt on isegi täitsa sama värvi, said kah ette, polstrid külge, ja siis oli juba kell niipalju et hr Ain tuli uksi sulgema ja meid välja viskama. Niih...
Sellega jamad ei piirdunud. Kuna ma ustega võtit kaasa ei saanud, tuli lukusüdamik ära vahetada. See tähendas juhiukse teatud määral lahti kakkumist. Mis omakorda tõi kaasa hr Ollile päris palju peavalu kui ta seda kammajaad tagasi hakkas kokku panema. Kui muud asjad on Volvoraatoril enam-vähem mõistlikult ehitatud, siis uste sees olevad mehanismid pole kindlasti seal kategoorias. Ahjaa, et miks ma ise seda kokku ei pannud...sest mul pole nii pikka meelt, et selliste asjadega (loe: asjad mis on debiilselt ja mõistusevastaselt ehitatud...ja ahjaa, elektrisüsteemid ka!) tegeleda, ma lähen umbes kolme ebaõnnestumise järel täiesti marru, röögin, peksan asju, loobin kõik laiali ja siis lähen ja mossitan nurgas ja kisun pool pakki suitsu enne ära kui uuesti üritan. Hr Oll on veidi parem sellistes asjades.
Kuid hoolimata meie ponnistustest, ei saanud me tööle ei kesklukku ega elektriakent.
Kesklukk ei tööta siiani. Elektriakna saime tööle. Selgus, et kui juhiukses olev akna lüliti on lahti ühendatud, st ei ole sillatud, ei toimi ka keskkonsoolis olev lüliti. Nalja kui palju. See krdi lüliti läks mul juba eelmise remondi aegu katki ja kuigi ma panin ta kuidagi kokku ja ta oli sillatud, siis ilmselt viimase aknaremondi aegu lagunes ta lõplikult laiali ja meie otsisime nagu haiged jänesed taga põhjust, miks aken ei tööta. Küll mootorist, küll juhtmetest... P*tsi, lüliti oli vaja ära vahetada. Nüüd toimib jälle.
Sellegipoolest ei saanud ma ülevaatuselt täna läbi. Rooliotsad...need kuradi rooliotsad. Ülejärgmine esmaspäev saavad vahetatud.
Kaks nädalat on läinud kiirelt, asjalikult ja töiselt.
Esmaspäeval sai võetud ette kauaoodatud autoremont. Selle tarbeks käisin juba kaks nädalat varem nagu uni kooli majandusjuhatajale aeg-ajalt meelde tuletamas, et kuule, mul oleks vaja seda head suurt garaaži seal Vilma kompleksis üheks päevaks kasutada. Hr Ain, kes on mõistlik mees ja on varemgi näinud(loe: nägi eelmine kevad, kuidas me kaks päeva samal autol ust ja tiiba vahetasime), mida ma oma autoga suudan korda saata, sai olukorrast aru. Nii õnnestus siis esmaspäeval kusagil 11 ajal päeval auto kanali peale lükata. Siis hakkas pihta kiire autouste eest monteerimine ja samal ajal küljekarbi õigesse suurusesse-kujusse tampimine. Lahti lõikama seda kortsu sõidetud ollust me ei hakanud, kuna rellakas teadupärast eritab häid sädemeid ja see jama mida sinna karpidesse sisse topitakse tahab hästi põlema minna.
Sel samal põhjusel sai eelnevalt valmis väänatud jupp küljekarpi lihtsalt paari punktiga kinni tõmmatud ja altpoolt julmalt plekikruvidega läbi põhja. Eelnevalt värvitud uksed, mis hämmastavalt on isegi täitsa sama värvi, said kah ette, polstrid külge, ja siis oli juba kell niipalju et hr Ain tuli uksi sulgema ja meid välja viskama. Niih...
Sellega jamad ei piirdunud. Kuna ma ustega võtit kaasa ei saanud, tuli lukusüdamik ära vahetada. See tähendas juhiukse teatud määral lahti kakkumist. Mis omakorda tõi kaasa hr Ollile päris palju peavalu kui ta seda kammajaad tagasi hakkas kokku panema. Kui muud asjad on Volvoraatoril enam-vähem mõistlikult ehitatud, siis uste sees olevad mehanismid pole kindlasti seal kategoorias. Ahjaa, et miks ma ise seda kokku ei pannud...sest mul pole nii pikka meelt, et selliste asjadega (loe: asjad mis on debiilselt ja mõistusevastaselt ehitatud...ja ahjaa, elektrisüsteemid ka!) tegeleda, ma lähen umbes kolme ebaõnnestumise järel täiesti marru, röögin, peksan asju, loobin kõik laiali ja siis lähen ja mossitan nurgas ja kisun pool pakki suitsu enne ära kui uuesti üritan. Hr Oll on veidi parem sellistes asjades.
Kuid hoolimata meie ponnistustest, ei saanud me tööle ei kesklukku ega elektriakent.
Kesklukk ei tööta siiani. Elektriakna saime tööle. Selgus, et kui juhiukses olev akna lüliti on lahti ühendatud, st ei ole sillatud, ei toimi ka keskkonsoolis olev lüliti. Nalja kui palju. See krdi lüliti läks mul juba eelmise remondi aegu katki ja kuigi ma panin ta kuidagi kokku ja ta oli sillatud, siis ilmselt viimase aknaremondi aegu lagunes ta lõplikult laiali ja meie otsisime nagu haiged jänesed taga põhjust, miks aken ei tööta. Küll mootorist, küll juhtmetest... P*tsi, lüliti oli vaja ära vahetada. Nüüd toimib jälle.
Sellegipoolest ei saanud ma ülevaatuselt täna läbi. Rooliotsad...need kuradi rooliotsad. Ülejärgmine esmaspäev saavad vahetatud.
Subscribe to:
Comments (Atom)