2911

Veel enne, kui alab iga-aastane jõuluhullus, tuleb kirja panna viimased hingetõmbed. Kuu aega oli praktikat. Nädal aega sai asju toksitud, siis nädal aega valatud....siis kaks nädalat sai asju söövitatud...

Kunagi ehk täieneb sellekohane fotogalerii ka, kuid see päev pole täna. Väga huvitav oli minu jaoks nädal valamist. Minkus sai tööle pandud seal kaks aastat tuttuuena seisnud vaakumvalu masin. Seda käisid meile Tartust Etnoehte töökojast tutvustamas Merlin Lõiv ja Kersti Teder. Oma teadmisi metallivalust jagas meiega terve nädala vältel Harvi Varkki. Kuigi need vahanikerdamise-valamise õhtud kippusid isegi kohati liiga öösse venima, oli mul siiski hea meel sellest praktikast osa saada. Avas minu jaoks palju uusi teid, kuhu mõtted rändavad.

Aga söövitamine oli ka huvitav. Mürgine, kuid huvitav. Kummaline, et järsku said nagu Minku võimalused pea täies mahus tööle pandud, siiani oli kaks kuud nagu täielikku vaikust. Kuid nüüd on mul ees üks pisut rohkem pühendumist nõudvam projekt. Saab näha, kas või millise tulemuseni see jõuab. Põnev on igal juhul küll.

Homme avame Pärnus jõuluhooaja esimese advendiga. Pff....

Toks-toks

Üritan jah...Pfhaahaaa...Nii oligi. Ikka läheb kuu mööda enne kui ma jälle siia lehele satun kirjama. Tegelt on olnud huvitav. Selles mõttes huvitav, et mul on olnud tore ja kui aeg läheb kiirelt siis järelikult on see olnud hästi veedetud aeg. Teadupärast ju peldiku ukse taga oodates läheb aeg aeglasemalt.

Kuigi mulle vahepeal poolsunniviisiliselt meenutatakse, et ei ole vaja end ribadeks rabeleda, kipun ma seda siiski tegema. Koolis on praktikanädalad, mis tähendab pikki päevi Minkus metalli vormimist ja tööl on niikuinii kogu aeg kiire. Nädalavahetustel, mil ma Maria talus tegutsen käib rahvast tihedalt ja enda töödega tegelikult väga ei olegi aega tegeleda. Hobused tahaks treenimist saada, aga mida pole, on aeg. See läheb ära muudkui talli ja maneeži vahet tatsates ja lapsi kergendama õpetades.

Mul on väga hea meel, et meil on tallis nädala sees olemas Anniki, kelleta ma tegelikult elu siin Marias ette ei kujutaks. Ma võin ju käia ja nädalavahetustel olla abiks ja üht-teist korraldada ja trennitada, aga tegelikult on ikka nii, et kui ikka viis päeva nädalas kedagi teist kohal poleks, oleks seis ikka väga nutune. Ma siiralt loodan, et ma ei ole ainuke, kes näeb, et asjad on praegu hästi ja võiks areneda edasi ainult paremuse poole.

Autodega on mul praegu pisut kurb seis- Mesa seisab senini veel numbriteta, sest kahjuks on lihtsalt riigilõivude maksmine mulle praegu ülejõu käiv pingutus. Volvo sõidab küll mul usinalt ja väga truult on nõus ka hommikuti käivituma, kuid seda senini. Külmade saabudes võib ilmselt tekkida meil lahkarvamusi... Aga tagasillas on mingid puksid omadega õhtal sest tagarattad on mõnusalt lääpas ja sööb rehvi sisekülge muudkui krõmpsat-krõmpsat, rooliotsad on läbi ja esimesed pidurid tahavad ka uuenduskuuri saada. Kõik see oleks nummi veel enne talve ära teha. Enne veel kui talverehvid alla saab. Nendega ma praegu veel ei kiirusta.

Nädal aega praktikat on mul mõtted kõikvõimalikesse suundadesse tööle pannud ja ideid mida materjali toota muudkui aga tekib. Iseasi kas neile ka turgu leiduks, aga seda näitab aeg. Kui mul vähegi kannatab, siis varsti tahaks vähehaaval ka oma töid hakata tegema muu koolitöö kõrvalt ja võimalusel turustama.

vat nii.