Viimasest postitusest on olnud raske üle saada. Nagu koera saba mis lohiseb. Tahaks jagada teiega oma maailma. Aga nii kui avan blogi ja näen eelmist postitust kaob igasugune isu millestki rääkida. Sulgen vaikselt jälle interneti ja istun veidi aega omaette.
Proovin nüüd jälle.
Nagu teada-tuntud tõe allikas Facebook juba kõigile on teada andnud, olen ma tagasi. Jälle Eestis, jälle on üks mu unistus täidetud. Mersu tuli ka minuga kaasa.
Mul pole õrna aimugi miks on vaja ühele 23-aastasele segasele tsikile kahte autot. Ja sealjuures summaarselt veel rohkem kui kaks korda vanemad kui ma ise. See selleks.
Kaks kuud läksid piinavalt aeglaselt, aga lõpuks ma nad üle elasin. Meie sõit kulges ootamatult rahumeelselt ja äpardusteta. Kerge paanikaosakonna tekitas väike vajadus remondi järgi keset nädalavahetust Belgia kuningriigis, kui teadupärast viimane ju sel ajal rahulikult puhkab. See sai ka kuidagi seljatatud. Kohtasin inimest, kes on tõeline Mercedese fänn. Vat kui oled oma elus näinud umbes 5-meetriste lagedega ruumi täidetud maast laeni ja otsast otsani vanade mersujuppidega, tuleb tõdeda, et oled näinud paradiisi. Heaven on earth.
Novat ja nii ma siis olengi siin. Üritan tagasi kooli integreeruda ja vähehaaval ikka tööl ka veel käia. Tööl on toredamaks läinud tegelikult, käib juba rohkem rahvast ja seltskond on muhe ja asjalik. Nii ma võin tööd teha, nii mulle meeldib. :)
Kui nüüd rahalaev ka põhja läheks kusagil siis oleks veel eriti sigalahe ja ma võiks siia Eestimaale pikemakski jääda.