and when I close my eyes

Viimasel ajal olen end jälle igast "jamadesse" mässinud. Selles mõttes, et lihtsalt liiga palju tegemist on- põhilised kohustused, töö ja kool on vaikselt pidanud teed tegema kõiksugu muudele lisahuvidele. Ma tean, see ei ole hea. Tahaks tegeleda enesearendusega, tahaks teha kooliasju, tahaks tööd teha ja raha teenida, vahel tahaks lihtsalt gaasipedaali põrandasse vajutada ja teise Eesti otsa põrutada,(või miks mitte ka teise Euroopa otsa) sest siinpool läheb elu liiga üksluiseks (õnneks tundub, et kahe kuuga on Krissu suutnud endale leida juba hulga tuttavaid, kes kutsuvad järgemööda kes kuhu, küll Tõstamaale, küll Pärnusse.) , aga ööpäevas on vaid ja üksnes 24 tundi. Ma tean, kes teeb, see jõuab, aga mina vist ei jõua. Sellepärast ei tee ka.
Kohati tundub mulle lausa, et hakkan väsima. Käisin esmaspäeval üle pika aja korra Verioral  ja ööbisin seal ühe öö. Kuidagi hea oli tulla mingisse kohta, kus saad jalad välja sirutada ja teada, et see on päris n-ö oma koht. Mu kõige püsivam elukoht Eestisse saabumisest peale on olnud mu auto. See on mu baas ja veerev kinnisvara, selle eest ma hoolitsen ja selle nimel teen kulutusi. Muud kohad on kõik kuidagi ajutised- tulen siis kolin end lahti, kui lähen siis kolin end kokku.
Kuid kevad on ilus ja päike käib kõrgelt, see hoiab ka muidu stressirikkas elus mingit helget külge silme ees, küll ma kuidagi hakkama saan. Ma saan ju alati hakkama :) Head suveajale üleminekut!