Vanajumala selja taga

Nüüdseks olen saanud veidi ka ringi liikuda ja hobuse turjalt vaadatuna on see kant ikka ilus küll. Ilus, kuid mis teha, lõunaeestlasele liiga lage. Kui on lage, siis on kohe täiesti lage ja kui on mets, siis on kohe täiesti mets. Omavahel need asjad väga ei segune. Plaanis on lähiajal veel veidi hoolsamalt ringi tuustida, et mingid kindlamad ratsarajad sisse töötada, kus saaks paaritunniseid matkasid rahulikult kulgeda, aga ikka nii, et inimestel ja ka loomadel igav ei hakkaks. Raske on see ülesanne, kui peamised liikumisteed siin metsas on sirged kuivenduskraavide perved, küll toredad galopirajad, aga turismigrupi lõbustamiseks just mitte kõige atraktiivsemad. Tuleb hakata käima ja endale radasid leiutama, mis muud.

Täna tundsin end tõepoolest olevat vanajumala selja taga, kui käisin ära mere ääres väikeses Kavaru külas, mis Maria talust asub mõned kilomeetrid eemal. See kant on nagu täiesti ära lõigatud muust maailmast, ma täiesti üllatusin, et kuidas ometi elavad ja tegutsevad seal veel inimesed. Paari külaelanikuga sain sõbralikule jutunoodile ka. Aga no see siin on ikka täielik ääremaa. Ainus, mis toidab, on suvised turistid. Või üleüldse turistid. Tegelikult päris julm. Isegi hullem, kui meil Põlva- ja Võrumaal.

Muidu on kõik nagu enam-vähem, võiks öelda. Kuu aega on ära elatud ja töötatud, kuidagi kiiresti on see aeg läinud. Mingit suurt tulemust muidugi, nagu arvata võiski, mul ette näidata ei ole veel, aga küllap ma aja jooksul suudan midagi ka vaikselt saavutada. Vähemalt hakkab hobustel minu suhtes juba mingi usalduse-austuse segune emotsioon tekkima. Päitsetega võin ma muidugi neid veel hea 15 minutit taga ajada koplis, aga küll ta tuleb, ehk varsti saab sellest jubedast nänni-eest-teen-kõike-aga-katsu-sa-nööriga-ligi-tulla kombest ka üle. Ninnu-nännu, aga tegelt on jube tüütu, kui on vaja kiirelt hobune valmis seada ja siis selgub, et pead teda hoopiski pool tundi koplis veenma, et tegelikult ka on aeg tööd teha ja selle pärast ei maksa veel sirgelt maha minestada, kui keegi päitsed pähe tahab panna.

Ahjaa, väljas on mõnusalt kevadine olemine.

15.02

Noh, varsti on siis kuu aega juba kodumail ära veedetud. Pean ütlema, et igav on siin. Tee tööd ja näe vaeva ja siis sulab lumi ka juba keset veebruarikuud ära ja no nii palju siis talvest. Okei, tegelikult ma diiselauto omanikuna ei vingu ilmastiku üle, aga lumi võiks ikka maas olla. Ka paari miinuskraadiga. Ja ma alles sain hakata autoomanikuna talvest rõõmu tundma...vrõnn-vrõnn. Jäärajale vist see talv ei saagi...

Tööl edeneb töiselt. Mul pole küll veel erilist tulemust ette näidata, aga ma vaikselt edenen. Obuloomad hakkavad vist juba vaikselt harjuma minu kodukorraga ja ma ise ka sobitan end vähehaaval kohalikku elurütmi.

Üle pika-pika aja oli tegelikult väga mõnus jälle koolikeskkonnas olla ja end valge inimesena tunda. Ma käiks hea meelega vaid ja üksnes koolis, kui mul see võimalus oleks, aga vaat ei ole antud seda vabadust niisiis pean hetkel ikka end piisavalt rebestama, et püsida vee peal nii koolis kui tööl käies. Kooliga see semester on õnneks kergem, saan läbi vaid mõne aine läbimisega, mis muidugi tähendab, et sügisel tuleb juba rohkem koolile pühenduda. Näis noh, kuidas see asi välja nägema hakkab.

Muus osas näib hetkel, et tuleb suvel siiski kaheks kuuks tagasi pageda Belgiamaale, mis teha, mulle hakkas seal meeldima. Mulle meeldivad sealsed inimesed, sealne kliima ja elurütm. Hää on olla kohas, kus sa tead, et inimesed on ausad ja avatud, päike paistab suurema osa aastast ja kus on veel tegelikult nii palju avastamist. Ja kus on Mersu...

Oh jah. Elame veel, eks :)