Uneskõndija päevaraamat: July 2013

Komm, wir reisen rum die Welt.

Nautides Prantsusmaa avaraid vaateid, jõudsin arusaamale, et ilmselt ma tõesti olengi maailmakodanik. Ma ei suuda kuigi pikalt üheski kohas paigal olla, kuid samas vaimustun kergelt uutest väljakutsetest, uutest paikades ning inimestest. Praegugi võiks öelda, et mu elu on liiga stabiilne. Vajaksin rohkem ebakindlust ja improviseerimisvabadust, aga õnneks mu praegune töö ja elu Belgias pisut tasakaalustab seda kompotti.

Mulle näib, et ma võin juba ette ennustada, et see aasta siin, saab minu jaoks olema küllaltki suure tähtsusega. Ma ei ole juba praegu enam see inimene, kes ma olin. Ma küll ei suuda veel päris täpselt öelda, mis on teisiti, aga ma tunnen, et mõned asjad ei pruugi enam kunagi olla sellised, nagu need olid. Need muutused, ma arvan, on pigem positiivsed. Ma olen positiivsem inimene, küll oma äraspidisel moel, kuid siiski.

Kaks nädalat. Tahan juba Eestisse, keda ma petan.

Poolakad on toredad. Olen siiani kohutnud kolmega. Ühega rongis kodu poole sõites ning kahega öises pubis, kuhu me Kailiga maandusime. Ahjaa, Belgia pikim riist on 18 cm, siis kui ta magab. Ma muigasin ja tundsin vaestele belglastele kaasa, kui nad sellise varustusega peavad leppima. Ei, mitte et ma oleks saanud nüüd ise veenduda selles pikkuses või võimekuses (viimases muidu ma sügavalt kahtlen), sest ma olen ikkagi ontlik eestlane ja võõraste belglastega ei suhtle.

Siiski panin ma tantsu, nii et belglased võisid kõrval vaid kahvatada ja poolakatele jäin ma/jäime me silma. Mitte, et mulle alati sedasorti tähelepanu meeldiks. Eriti veel, kui tegu on üsna umbkeelsete tüüpidega. Oskavad vaid küsida, kas ma õlut soovin ja kas ma olen siin üksi või ootab mind Eestis mees ja kari lapsi ka. No aitäh, jah, olen juba kolmed kolmikud sünnitanud ja tulin siia maailma vanimat ametit õppima. No vägisi tekib tahtmine mingit sitta kokku rääkida. See viisakas jutt hakkab juba end ammendama.

Aga muidu on kõik kena. 20 päeva pärast olen jälle Eestis, söön teiei kõigi närvid nahka ja siis tõmban jälle tuld. Kui kellelgi on hea idee, kuidas mahutada kahe nädala sisse võimalikult palju inimesi, siis need on väga teretulnud.

Nädal aega veetsin taas metsade ja mägede vahel, ma arvan, et see võiks saada mu jägmiseks elukohaks. Mulle meeldib seal. Jägmisena lähen sinna elama, ma arvan. Sellekohased suulised kokkulepped on juba tehtud ja varsti õpin nii veel ka prantsuse keele ära, sest Valloonia piirkonna valdav keel on siiski prantsuse, eriti veel nii piiri ligidal, nagu seda on Orchimont. Ardennidest tulevad ka pildid, aga neljapäeval lähen jälle sõitu, seekord taas Prantsusmaale, Chablis'sse võistlustele, mis seekord ilmselt ära siiski ei jää. See on ka enne puhkust mu viimane võistlus ja pärast seda pean hakkama hobuseid kaarikus sõitma, kuna Filip soovib, et ma käiksin mägedes jalutamas, et hobused veaks ja oma selga treeniks. Mul pole iseenesest selle vastu midagi, polegi ilmammu enam kaarikuga sõitnud, saab vähemalt midagigi teha.

Kui asjalood hästi lähevad on lootust selle aastanumbri sees veel ka Ungaris ja Slovakkias ära käia, kuna tndub, et on seatud siht minna MM-ile, mis toimub augusti viimasel nädalavahetusel Topolciankys, Slovakkias. Enne seda lähevad hobused ja kogu "Mannschaft Kindt" Ungarisse aklimatiseeruma ja treenima. Asjad lähevad igal juhul täitsa huvitavaks. 9. juulil selgub, kas FEI rahastab meie sõitu 05.08 Saksamaale, Riesenbecki võistlema, ning sellest oleneb ka järgnev liikumine. Aga seni, elame veel ja naudime sooje ilmasid. Pildikraami kah: