Ei, ma ei maga!

Ja seda sugugi mitte vabatahtlikult. Juba kolmandat nädalat järgejutti piinavad mu pisikest peakest tugevad valud. Kui isegi läbi une on tunda, et pea valutab, siis on juba jama eks ole ju...seisame valuvaigistite najal.
Aga akna taga paistab läbi Tilleoru puulatvade täiskuu, mis meelitab unistama. Suvi muuseumis hakkab jälle otsa saama. Paar viimast päeva veel, enne kui end jälle püsivamalt Viljandi poole asutan. Mis ma öelda oskan, suvi oli selline, millisena ma teda ette kujutasingi. Lühike, ent värvikirev. Juulikuu kadus kui mutiauku, aru ma küll eriti ei saanud, et seda oleks olnud. Oli ilusaid hetki, oli toredaid juhtumisi, oli naljakaid seiku, oli tüdimust- tülpimust, oli ka igavust ja tegevusetust, aga meelde jääb ikka ja alati ainult hea. Nagu ütleb Lauri Saatpalu, siis vaadake vaid paremat poolt. Oli muidugi sedagi, mis meele ikka totaalselt mõruks tegi ja töötuju nulli viis, aga sellel ei tasu pikemalt peatuda.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, suurem jagu kevadistest plaanidest tuleb lükata kuhugi kaugemasse, kaunimasse tulevikku, kus puuduvad veel need tiibukärpivad piirangud, mille tõttu pean praegu paljust loobuma, aga samas... on jälle mõnda juurde õpitud elult endalt. "Heategu" jääb tegemata. Tahaks küll minema minna kuhugi eemale kõigest jamast, aga nagu ma viimase paari kuuga õppisin, olen võimeline taluma rohkemat kui isegi arvasin. (Just-just, Krissu kirjab jälle mingit eriti ümmargust ja umbisikulist jura, millest keegi kunagi midagi aru ei saa.) Ehkki ma ise mõtlen küll, et tea kuhu ma niiviisi välja ükskord jõuan, kui endale alatasa nii palju kohustusi koormaks võtan (hullarisse nt?) aga vähemalt on pidevalt midagi teha ja ega olgem ausad, kui tahad kuhugi jõuda, olgu selleks kohaks siis jumalteabmisületasustatudriigiamet või Nirvaana, pead tänases Eestis selleks ikka sittakanti sedasamustki rebestama! Ja see on kurb tõsiasi.
Homme algab mõningate koolijütside jaoks juba kool, mõnede jaoks...veel ei alga. Mina kuulun nende viimaste hulka. Igal juhul head kooliaasta algust kõigile, kes te peate ka tuleval kooliaastal pinki nühkima! Olen mõtteis teiega.

Paranormaalne nähtus

Mõnda aega sain suud kinni pidada, näed, nüüd enam ei või vaiki olla. Mõtlesin, et defineerin end sellise toreda(totra?) nimega, millisena ma end viimasel ajal üha rohkem olen tundma hakanud. Ma pole küll väga kindel, miks, aga ehk on seal mingi seos mõnede inimeste arvamusega minu osas. (Mõtete surumine mingisse mõtestatud lausesse näib üle ootuste raske, olen vist liiga vähe viimasel ajal kirjutamisega tegelenud.) Just-just, erinevad inimesed, kes üksteist pole iialgi kohanud, räägivad minu kohta täpselt sama juttu. Nende ainus ühine lüli olen mina (no ja tegelikult on nad ühevanused ka ja ühest soost ka, aga see ei oma tähtsust). Detailidesse laskudes on peamiseks küsimuseks mu vanuse ja mõistuse vastavuses olek. Väidetavalt on nii, et oma ea kohta olen ma liiga arukas ja täiskasvanulik. Oma mõistuselt olevat ma 10 aastat vanem. Noor pensionär, või nii, aga samas... Mulle "heidetakse ette" et mul pole seda tüüpilist 20+ tibide sädinat, mis sellises vanuses peaks veel olemas olema. Tegelikult saan ma täiesti aru, mida selle all mõeldakse, sest tegelikult tunnen isegi end omavanuste seas võõrkehana. Mul pole nagu millestki nende jaoks aktuaalsest kaasa rääkida. Aga see sissejuhatuseks, ma ei tahaks pikemalt peatuda eneseanalüüsil, ma teen seda niigi  liiga tüütavalt tihti. Less bullshit, as they say...
Millest ma tahtsin täna kirjata oli hoopis seesama, millega praegu tegelen- blogimine. Täpsemalt siis see, et milleks seda vaja on. No mulle seda tegelikult polekski vaja vist, aga ma olen endast lihtsalt liiga kuradi heal arvamusel ja mõtlen (küll tihtipeale ekslikult), et minu öeldu võib kõlada huvitavalt ka kellegi teise jaoks. Mina vähemalt blogin selle pärast. Samas olen ma ikka vahest siiasamassegi linkinud huvitavaid leide kus mõni lahkab oma "projekte" ehk teisisõnu kirjeldab oma sekselu, mõni niisama eksperimenteerib ja mõni on niisama ogar ja tähelepanuvajaduses nagu minagi. No ma ei oska ühtegi neist nagu hukka mõista või takka kiita. Äkki ongi asi ainult tähelepanuvajaduses? Kõik, kes me ka MordaKnigasse oma pildikesi ja eluseiku riputame ja siis ärevusega ootame, kui palju nüüd siis "laike" ja "komme" tuleb, no teeb sama välja. Selleks, et vähegi huvitav olla, tuleb vaid oma elu teiste ees alasti kiskuda (no või siis iseennast, pole ka välistatud) ja tegelikult polegi olulist vahet, kas blogi, Twitter, Facebook või jumalteabmisjuraveel.
Ja tegelikult....oli mul ilus mõte midagi mõistlikku kirjutada, aga see kadus koos selle taiwanikeelse räpiga...see on ebamaine lihtsalt...
Cheers!