Linnaõhk tegi vabaks

Niisiis, kallis kogudus... Möödunud on pisut aega ja veidi peale sellest kui viimati rahvale oma tarkust jagasin.  Mitte et mul midagi ei toimuks...no seda ei pea kartma, mul ikka mõnda toimub, aga kõike ei kannata trükimustaga määrida. Praeguseks on juba pisut aega jälle tööinimese leiba mekitud ja no ega ta suurt mullustest makaronidest ei eristu. Maitse poolest vähemalt... Töö on sama, suur osa rahvast ka sama. Vürtsi lisavad mõned uued näod ja uued juhtumised. Niipalju siis sellest, I guess. Eile sai käidud suures linnas toda va linnaõhku nuusutamas, mis teadupärast pidavat andma tiivad ja loomingule rohelise tule. Ilmselt siis sellest ajendatuna istusin minagi palaval hommikutunnil kuumava arvuti taha, et klaviatuuri kohal veidi higistada. Sest jah, viimane nädal aega on hoidnud palavust, mis ka kõik külma ja rõlge suve alguse üle vingunud inimesed (sh. mina) on pannud vihma ja jahedat tuulekest igatsema. Aga Tallinn seevastu võttis lõunaosariiklased vastu meeldiva meretuulega ja seal põhjarannikul ei tundunudki see soe teab mis tappev. Viimane aeg vist kuplite vahelt nina välja pista ja kodukandi tolm jalgelt pühkida, et linna toda va hääd elu taga ajama minna. Yeah, right....
Olen piisavalt juba näinud neid entusiaste, kes seda proovinud on. Paljud tulevad varsti saba jalge vahel tagasi kodumaile ja vaikivad kiivalt olnust. Mina sinna ei trügi, no worries.  Mõnda aega tagasi tabasin end mõttelt, kuidas meie riik õpetab taaskord oma rahvast varastama. Lihtsalt paljudel pole varsti enam mingit alternatiivi, kui tahetakse inimväärselt ära elada. Ausa tööga teenitud raha eest pole see juba ammu enam võimalik, kurb aga tõsi. Ära kunagi küsi, kuidas tuli esimene miljon- see Balzaci tõde kehtib tänapäeval täie eest. Seni, kuni inimesel pole raha, mida raha teenima panna, tulebki raha saamiseks leida teid, mis ei pruugi olla kõige seaduslikumad. Aga see on selline uitmõtteke lihtsalt. Kõiges ei saa tõesti süüdistada alati valitsust ja Ansipit (kuigi paljudes asjades saaks ilmselt siiski) ja eelkõige tuleks süüdistada inimeste endi õpitud abitust keerulisemate ülesannete lahendamisel. Need vähesed, kellele ei saa seda süüks panna, aga kahjuks jäävadki pendeldama sinna hea-kurja vahelisele piirile, sest isegi kui inimene ise võib tahta ennast aidata, ei saa ta tihtipeale ilma välise abita hakkama. Neid aga, kes oleks võimelised ja kes peaksidki seda abi osutama, ei huvita lihtinimese hädad juba ammuilma- nõiaring.
Nii palju siis sellest...